Viikingitest ja vitaalivendadest Balti keti ja NATOni

Raul Sulbi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kalmari loss Rootsi lõunarannikul, kus 1397. aastal Põhjala riikide liit sõlmiti.
Kalmari loss Rootsi lõunarannikul, kus 1397. aastal Põhjala riikide liit sõlmiti. Foto: Wikipedia.org

Raul Sulbi tutvustab inglise ajaloolase Alan Palmeri raamatut «Läänemere maade ja rahvaste ajalugu», mis käsitleb Läänemere-äärsete riikide ja rahvaste ajalugu vanimast ajast meie päevini välja.

Uuemal ajal on moodi läinud ja paistab, et Eestiski populaarseks saanud mõne teema, paikkonna, linna või laiema geograafilise piirkonna üldajalugu aegade algusest tänapäevani. Sellised enamasti mahukad ülevaated loovad ühest küljest (ajalise) mastaapsuse ja totaalsuse efekti, teisalt on riskantsed kirjutada, kuna eeldavad käsitluse autorilt pädevust ja enam-vähem võrdselt kursis olekut väga erinevate ajalooperioodide sündmustiku ja mentaalsusega.

Meil on viimastel aastatel ilmunud selles laadis nii suuri õnnestumisi (Norman Daviese «Euroopa ajalugu» 2014, Donald Sassooni «Euroopa kultuuri ajalugu aastast 1800 kuni tänapäevani» 2008) kui ka mõnevõrra kahvatumaid saavutusi (Andrew Hussey «Pariis. Salajane ajalugu» 2010, Norman Daviese «Kadunud riigid» 2013). Kõigi nende foonil on briti ajaloolase Alan Palmeri süntees Läänemere maade ajaloost vanimatest teadaolevatest infokildudest kuni Baltikumi ja Poola ühinemiseni Euroopa Liidu ja NATOga (raamatu originaal ilmus 2005. aastal) kindlasti suur õnnestumine.

Palmer (1926) pole klassikalises tähenduses ajaloouurija, kes terve oma teadlasekarjääri oleks keskendunud ühele kitsale perioodile ja piirkonnale. Ta on ligi kaks aastakümmet töötanud ajalooõpetajana ning kirjutanud suure hulga populaarseid ajalooülevaateid ja valitsejate biograafiaid ning tema ajalooraamatuis, mis oma poolpopulaarteaduslikust iseloomust hoolimata on küll väga põhjalikud ja korraliku bibliograafilise materjaliga varustatud, on tunda tugevat kirjanduslikku stiili, Palmer on väga haarav ja värvikas jutustaja.

Tüüpiliselt sedasorti raamatutele on vanemad sajandid, kesk- ja varauusaeg saanud proportsionaalselt vähem leheküljeruumi kui 19. ja 20. sajandi sündmused. Kindlasti raamatu kahjuks, kuna varasematel sajanditel toimunu on tänapäeva lugejale paratamatult vähem teada,  vajaks põhjalikumat lahtiseletamist-mõtestamist ning on siinkirjutaja meelest lihtsalt huvitavam.

Palmeri käsitlus pole ingliskeelsete ajalooraamatute seas sugugi esimene, mis vaatleks Läänemere ja Põhja- (või Ida-)Euroopa maade sündmusi mingil pikemal ajalooperioodil omaette tervikuna, autor ise viitab inspiratsiooniallikana Eric ­Christianseni «Põhjala ristisõdadele» (1980, ek 2004), mis asetas siinmail peetud ristiretked laiemasse ristisõdadeajaloo konteksti, Norman Daviese raamatule «The God’s Playground» (1979), mis käsitleb Poola ajalugu algusaegadest tänapäevani ning riigi kummalist geograafilist ümberpaiknemist läbi ajaloo, ja David Kirby mahukale uurimusele «The Baltic World 1492–1993», mis ilmus kahes köites aastail 1990 ja 1995. Ja mingis mõttes võib inspiratsioonina sedasorti käsitlustele näha ka legendaarse prantsuse ajaloolase Fernand Braudeli uurimusi Vahemere-ruumi ajaloost. Kontseptsioon veekogust, mis paratamatult ühendab selle kaldaid asustavaid rahvaid, on ju igati loogiline.

Ometi on Palmer esimene, kes kogu Läänemere-ruumi ajaloo alates rahvaste rändamisest kuni sama hästi kui tänase päevani kokku on võtnud ning suutnud seda eri riikidest ja rahvastest rääkivat lugu, mida seob ajuti ju tõesti vaid Läänemeri, kenasti koos hoida ja loogilise tervikuna näidata. Eri sajanditest rääkides ja eri peatükkides keskendub autor rohkem mõne konkreetse kuningakoja ja riigi narratiivile, aga eks ole need riigid ka üksteist välja vahetades Läänemere-ruumi dominandiks olnud (Taani, Poola-Leedu, Rootsi, Venemaa).

Palmer ei piirdu isegi jäigalt Läänemere-ruumi looga, Venemaa, Poola-Leedu ühisriigi ja näiteks kuningas Karl XII sõjaretkede tõttu põikab ta pikemalt ka Ukraina, Balkani ja Musta mere piirkonda ning näitab, kuidas Põhjasõja ajal mõjutasid sündmused Ukrainas ja Musta mere kallastel otseselt Skandinaavias ja Baltikumis toimuvat. Viimaste nädalate sündmuste valguses tekitavad need paralleelid küll vaid kõhedust ning sunnivad mõtlema, kuidas esitaks ja sünteesiks Alan Palmer 2014. aastal toimuvat – kui poleks oma käsitlust kümmekond aastat varem lõpetanud.

Raamatu tõlge on hästi loetav ja nõtke, kiita tuleb ka toimetaja ja konsultandi tööd, aga nii mahuka ja faktitiheda käsitluse puhul on vead ilmselt paratamatud. Samuti tekitab kohati küsimusi koha- ja isikunimede esitamise ja joone all seletamise loogika – mingi ühtne süsteem jäigi selles asjas siinkirjutajal läbi hammustamata. Sellise ajalooraamatu puhul paraku ei saa läbi sõrmede vaadata lohakusvigadele, mis teevad paavst Innocentius III-st Innocentius II (lk 56), Aleksander VI-st Aleksander IV (lk 89) või Rootsi kuningast Karl XII-st Karl XIII (lk 188).

Ivangorodi ei rajanud Ivan IV, vaid ikka Ivan III (lk 22); Lajos I Suur ei olnud viimase Piastide soost Poola kuninga Kazimierz III venna-, vaid õepoeg – viga, mis vastava faktiteadmise puudumisel on inglise keelest (nephew) tõlkides kerge tekkima (lk 51); Liivi ordu viimane meister ja esimene Kuramaa hertsog oli ikka Gotthard Kettler, mitte Keppler (lk 98); Charles V peaks olema siiski Saksa-Rooma keiser Karl V ning Henri VIII Inglise kuningas Henry VIII (lk 101); Poola kuningas Jan II Kazimierz on samal leheküljel ka Johann II Kasimir (lk 125); Vene keiser Peeter II ei olnud Peeter Suure laps esimesest abielust, vaid ikka lapselaps (lk 152). Sellega loetelu tegelikult ei lõpe.

Osa neist vigadest on tekkinud tõlkimisel, aga ka autor ise on 18. sajandi Romanovite keisrikoja keerukate sugulussuhete esitamisel üsna ebakindel. Samuti on Palmer näiteks Jäälahingu kirjeldamisel pisut liialt toetunud legendaarseile kirjeldusile ja Sergei Eisensteini filmile, ka näiteks Saaremaa ja Põhja-Eesti taanlaste vallutamise kirjeldusse lipsab sisse üksikuid eksimusi, aga Taani, Rootsi, Poola, Vene, Preisi ja Liivimaa asjades ongi raske olla võrdselt hästi kursis. Ning neid pisivigu on selles raamatus võrreldes paljude viimase kümnendi jooksul maakeelde jõudnud samalaadsete ajalooteostega ikka piisavalt tagasihoidlik hulk.

Eks sellise raamatu puhul on alati huvitav vaadata, kuidas näeb inimene väljastpoolt meie jaoks olulisi sündmusi ja protsesse, kuidas tema neid grupeerib ja süstematiseerib, mida keskseks peab ja milliseid põhjuslikke seoseid rõhutab. Selles mõttes on Palmerit huvitav ja kohati ärritavgi lugeda, kuna tema peatükid ei alga ega lõpe üldse neil ajaloohetkil, mil Eesti ajaloo periodiseeringuga harjunud lugeja seda ootaks. Terve Läänemere-basseini ajaloo vaatenurgast on olulisemad mingid muud protsessid ja daatumid kui Eesti ala vallutuse algus või lõpp ristirüütlite poolt, Liivi ordu häving või Eesti- ja Liivimaa inkorporeerimine Vene Impeeriumi koosseisu 18. sajandi alul. Silmaringi avardava ja vahelduseks hoopis laiemat perspektiivi pakkuva lugemisvarana võib Alan Palmeri raamatut kindlasti soovitada.

Ja üks märkus veel selle tegelikult väga meeldiva ja põneva raamatu tutvustuse lõppu, mis ka paljude teiste inglise keelest ümber pandud ajalooraamatute kriitikaks sobib – eesti keeles võiks eelistada siiski vormi Osmani impeerium ja Osmanid, mitte Ottomani impeerium ja Ottomanid. Ottomanid on eesti keeles eriti viimasel aastakümnel vohama hakanud peamiselt pealiskaudsuse ja teadmatuse tõttu: kui inglise (või näiteks ka prantsuse) keeles nii on, siis tõlgime meiegi nii. Väga kergesti on unustatud, et aastakümneid (mil eesti kultuuriruum oli inglise keele mõjust suhteliselt vaba) suudeti meil õpetada koolis lastele Osmanite impeeriumi ajalugu ning kasutada seda originaalile lähedasemat vormi ka tõlketekstides ega solgitud eesti keelt juba keskajal Lääne-Euroopa keeltes araabia keele vahendusel juurdunud mugandusega. Ottomanid on tänapäeva eesti keeles siiski selge anakronism; see võib olla põhjendatav ajaloolise traditsiooniga Prantsusmaal, Itaalias, Hispaanias ja nende kaudu Inglismaal, kuid mida pelgalt inglise keele massilise pealetungi tõttu meil uuesti – ja suuresti teadmatusest – kasutusele võtta pole mingit tarvidust, ei pruugi seda nimekuju ju esimese eelistusena ükski meie naaberrahvastestki.

------------
Raamat

Alan Palmer

«Läänemere maade ja rahvaste ajalugu»

432 lk

Inglise keelest tõlkinud Madis Vodja

Pegasus. Tallinn 2013

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles