Õige hõlma ei hakka keegi. Vaga veri ei värise. Puhas taevas ei pelgä mürinet ei välku. Vanarahvas teadis, mida öelda. Ja kui keegi peaks õige hõlma ikkagi hakkama, pole õigusriigi tingimustes vaja ülekohut peljata. Selle tõdemusega võiks lühidalt kokku võtta ka riigikogu liikme saadikupuutumatuse teema.
Eile võttis riigikogu kolmelt Keskerakonda kuuluvalt liikmelt saadikupuutumatuse. Riigiprokuratuur kavatseb Lauri Laasile ja Priit Toobalile esitada süüdistuse, Urbo Vaarmanni suhtes peaks jätkuma kohtumenetlus.
Parlamendi liikmelt saadikupuutumatuse võtmise küsimus on olnud õiguslik tüliõun juba mitu aastat. Vahepeal on mitme kaasuse kontekstis kõlanud lausa seisukohti, et Eestis sisuliselt polegi võimalik saadikuid kriminaalvastutusele võtta. Riigi peaprokurör esitas juba 2012. aasta sügisel õiguskantsler Indrek Tederile taotluse, et too teeks riigikogule ettepaneku Laasilt ja Toobalilt saadikukaitse ära võtta. Teder nägi aga vastuolu põhiseadusega ning pöördus lõpuks riigikohtusse.
Tänavu veebruaris otsustas riigikohus, et kriminaalmenetluse seadustiku sätted, mis annavad riigikogu liikme suhtes tehtavate menetlustoimingute ja poliitilise erapooletuse kontrollimise õiguskantsleri ainupädevusse, on siiski põhiseadusega kooskõlas.
Tartu Ülikooli kriminoloogia professor Jüri Saar on juhtinud tähelepanu (Sirp 26.10.2012), et kuigi seadus kaitseb riigikogu kui tervikut täitevvõimust lähtuva võimaliku poliitilise tagakiusamise eest, ei tohi saadikupuutumatus tähendada riigikogu liikme karistamatust. «Immuniteet, isikupuutumatus laias tähenduses, on põhimõtteliselt anakronism, õiguslik atavism ajast, kui valitsejad olid jumalikku päritolu ja esindasid maa peal kõrgemaid jõude,» kirjutab professor Saar.
Lihtsale kodanikule jäävad kõrgtasemel juriidiliste vaidluste nüansid muidugi hämaraks. Küll aga mõistab demokraatliku õigusriigi kodanik väga hästi, et kui kuritegu on toime pandud, tuleb seda uurida ja kurjategija vastutusele võtta. Ja sedagi, et riigis peavad toimima piisavad kontrollimehhanismid, et kõik menetlused kohtuni välja oleksid tehtud ausalt ja õiglaselt. Kodanik tajub, et kõik peavad olema seaduse ees võrdsed, nende seas mõistagi ka riigikogu liikmed.
Kui inimene oma riiki mingil põhjusel ei usalda, on probleem keerulisem. Kui see inimene ise töötab seadusandlikus kogus, on see veel keerulisem. «Poliitiline tagakiusamine» – fraas, mis kõlas eile korduvalt ka saadikupuutumatuse äravõtmise vastaste suust – on ränk süüdistus. Kuid siinkohal tasub meenutada ka neid olukordi, kus väidetav tagakiusatu ise on oma (poliitilisi) oponente kritiseerides just õiguskaitseorganite langetatud otsustele toetunud.