Ahto Lobjakas: Vahe-Euroopa kallastel

Ahto Lobjakas Foto: Mihkel Maripuu

Venemaa võib ju pretendeerida piiride määraja rollile, kuid otsustav sõna jääb siiski läänele, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.

Putini teine tulemine Ukrainas (lugedes esimeseks Tšetšeenia) on pannud kõikuma lääne põhimised kategooriad koos aja- ja ruumimõõtmega. 21. sajand teeb vähikäiku. Euroopa (rahu)ajastu on lõppenud, tema piirid on taas nihkunud sinna, kus nad Berliinist ja Pariisist vaadatuna alati näisid olevat: joonele, millele venelased külma sõja ajal pidama jäid.

Erandiks on taasühendatud Saksamaa ja viimase mõjusfäär. Ungari, Tšehhi ja Slovakkia nõuavad väljaütlemist ühe hingetõmbega, eraldi Poolast ja Balti riikidest. Uue tähenduse saab Poola välisministri Radek Sikorski paari kunagine tähelepanek, et ta kardab Saksamaa tegevusest enam Saksamaa tegevusetust.

Meile heiastub siit kõige fundamentaalsemal tasandil valikuvajadus. Seisund, mida Saksamaa tähistab taas sõnaühendiga Mitteleuropa: Vahe-Euroopa. See, mille vahel ollakse ja valitakse, kuidas ja kui kauaks (Venemaa ja lääs; 21. sajand ja varasemad; Putini või muu Venemaa), on definitsiooni küsimus. Defineerijaks ei ole küsitava staatusega Vahe-Euroopa (ehkki tahaks olla). Kindlasti pretendeerib sellele rollile Venemaa, kuid otsustav sõna jääb siiski läänele.

Läänes valitseb praegu vaikus. Asjad meenutavad veidi sõjajärgset sõnatust holokausti sõnastamatuse ees – vaid veidi muidugi ja teenimatult, sest sõda pole ja Euroopagagi pole juhtunud midagi parandamatut.

Parim, mis meil on, on president Barack Obama määratlused Haagist: Venemaa on piirkondlik jõud, mis nõrkusest – mitte tugevusest – ohustab lähemaid naabreid. Vahe-Euroopale on siin vähe lohutust, aga globaalses plaanis ütles Obama olulise ära. Venemaa manööverdused sumbuvad globaalse aegruumi inertsi.

Suuremat ohtu (peale Vahe-Euroopa) Venemaa endast kellelegi ei kujuta, strateegiline tasakaal USA ja Hiina domineeritud maailmas jääb samaks. Putin on liidrina lõplik suurus ning ajalugu näitab, et majanduslainetele rahvusliku hüsteeria õli valajad neil kaua ei ratsuta. Kokkuvõttes on tegu rohkem 19. kui 20. sajandi olukorraga: on rahvuslike huvide hõõrumist ja revanšismi Euroopas, aga suurte ideoloogiateta ning otsese (maailma)sõjaohu puududes. On ka väikseid laene bolševistlikult Venemaalt ja natsi-Saksamaalt. Toimub ühe vana paradigma taastulemine uues kuues. Gruusia ja Ukraina on aegpunktid samal joonel, aga see joon on Carl Schmitti, mitte Adolf Hitleri joon. See on ajanool, mida Moskva painutab lääne otseste huvide vastu.

Venemaa ei ründa rahvusvahelist õigust (üks viimaste nädalate konverentsiklišeedest). Ta lihtsalt ei tunnista rahvusvahelist õigust, osutades (kahjuks õigusega), et see pole enamat riikide kombineeritud tahte summast. Venemaa on esitanud läänele küsimuse: kuivõrd ühtivad teie reeglid, ideed ja väärtused teie huvidega? Ning panustab vaikselt «ei»-le.

Nii piiritletaksegi Vahe-Euroopa kahevahelolek. Ühelt poolt on meil liitlassuhe USAga, aga see tõstatab rohkem küsimusi, kui annab vastuseid. Kaitseplaanid on, aga pole (veel?) vägesid ja tehnikat reaalseks heidutuseks. Pole ka regionaalset koostööd (Soomegi paistab olevat segaduses). Teiselt poolt on meil nabanöör Euroopaga. See on aga vähem küsimus kaitsest kui sellest, kes me oleme. Meie eurooplusele on Venemaa oht teistsugune.

Euroopat on kerge valesti mõista. Hiljuti Brüsselis õgvendas Toomas Hendrik Ilves Robert Kagani kalambuuri, mille kohaselt USA on Marsilt ja Euroopa Veenuselt. Ilvese järgi on nüüd plutokraatiasse langev Euroopa pigem Plutolt. President eksis, Pluto (kr Plouton), kelle järgi nimetati eksplaneet, on siiski allilmajumal, ja sinna Euroopal asja pole.

Varakusejumal on Ploutos (lad Plutus) – aga mitte rikkus ei ole Euroopa probleem. Euroopa on muidugi pärit päevale lähemalt, Merkuurilt. Mercurius (kr Hermes) esindab kasumimotiivi, kaubandust, ilukõnet ja kommunikatsiooni (tippkohtumisi ja läbirääkimisigi), reisijaid (viisavabu või mitte), õnne ja trikke. Teisisõnu seda (Lääne-)Euroopa maailmapildi kirjut lapitekki, mille kvintessents on vastastikuste kasudega suhtlus.

Küsimus Euroopa huvidest ja ideaalidest on ühtaegu küsimus meie endi ideaalidest ja huvidest. Ka meilt küsib Venemaa, kelleks tahame jääda. Metafoorsed venelased on võrdselt nii nende peas, kes ütlevad, et eks nad varsti tulevad jälle, kui nende peas, kes ütlevad, et nii ei tohi öelda. Mõlemad on lasknud metafoori-venelastel muuta oma reaalsust.

Ma olen nõus Margus Laidrega («Taandujad», PM, 22.03), et iga Kremli sosin ei tohi saada orkaaniks meie meedias või poliitikute suil. Aga ta ei tohi seda saada ka lauluväljakul. Värsiread «Me taandume tuhandeid aastaid, veel otsata pikk on taandumistee» koos järgnevaga kannavad sügavamat masinglikku tähendust kui see schmitti­lik mudel, millesse Laidre nad asetab – kus tõesti oleme vaid meie ja nemad, alasti nagu gladiaatorid, ning tulevik ja minevik on alati kohe ja praegu. Sellest luuletusest õhkub midagi hoopis põhjalikumat (ja otsatult põhjatumat).

Me taandume valikute ees, küsimus on endaks jäämises. Taandume teiste maailmade ees. Taandume Euroopassegi minnes, nagu taanduksime Venemaaga minnes. Taandume endasse, mujale polegi minna, me elame teistsuguses ajas ja ruumis – mis pole hakitud euroopaliku vahetuskaubana juppideks, kui osundada Masingut. Taandumine tähendab maailma kooshoidmist, pelgupaik ei tähenda hauda.

Hea pole ka pealiskaudne tutvus Euroopa filosoofiaga, kust me headel aegadel ammutame Kanti, halbadel Fichtet ja romantismi. Kumbki pole meile «oma» valik. Aga Kant oma inimese-eetikaga on see Euroopa, kuhu me oleme alati vaistlikult kuuluda tahtnud – Eesti on vaistlikult individualistlik ühiskond. Seda Euroopat ei tohi lasta põgenema lüüa.

Masside koondamine võib näida parema kaitseasendina, aga see võtab meilt võimaluse apelleerida Euroopa solidaarsusele – mis toimib läbi vabaduseideaali, uhkuse, au ja häbi. Mis ongi see, mida Poola välisminister Sikorski 2011. aastal Saksamaalt tahtis.