Juhtkiri: ainus, mis on muutumatu, on muutumine ise

Tööjõuturu muutuste prognoosijad ja need, kes otsustavad, millistele erialadele ülikoolis riiklik koolitustellimus esitada, valmistuvad alati justkui eelmiseks sõjaks. Mida vajas tööturg eile, ei pruugi see vajada täna ja veel väiksem on võimalus, et vajab seda homme. Ometi on see oluline küsimus igal kevadel, mil järgmine aastakäik koolilõpetajaid peab otsustama, millise valdkonnaga oma tulevik siduda.

Veidi selgemaks saab pilt siis, kui vaadata muutusi tööjõuturul pikema ajavahemiku, näiteks kümne aasta vältel. Kindlust see ennustuste paikapidavuse kohta ei anna, küll aga näitab tendentse, mida oleks rumal arvesse võtmata jätta. Ühiskonnas aset leidvad muutused mõjutavad tööjõuturgu teatud viiteajaga, mis hakkab silma paistma alles hiljem, aastakümneid omavahel võrreldes.

Vaadates Eesti tööjõuturul kümne aastaga toimunud muutusi, võib öelda, et mõnda neist võis ennustada. Üha enam inimesi on liikunud tööpingi tagant kontorilaua taha. Arvuti- ja elektroonikatööstuse, info- ja sidevaldkonna ning turismivaldkonna märkimisväärne kasv, samuti töötajate arvu tuntav kahanemine põllumajanduses on need tendentsid, mis kõige enam silma torkavad ja ühiskonna teisenemist iseloomustavad.

Kuid tööjõuturul on ka neid muutusi, mis ei sõltu üldisest arengust, vaid on seotud muude teguritega ja mida seetõttu on olnud raske ette näha. Kaubavahetus Venemaaga, mis 2007. aasta pronksöö järel löögi sai, või kinnisvarabuumile järgnenud tugev langus, mis ehitussektorit märkimisväärselt kahandas, on mõned näited.

Kuid isegi kümne aasta jooksul kogutud andmed ei anna ennustamiseks piisavalt infot, kuivõrd need on kogutud vaid ühe riigi piires. Selleks et toimuvatest muutustest aru saada, on vaja võrdlust teiste arenenud riikidega ja neis toimuvate tendentside analüüsi.

President Toomas Hendrik Ilves, kes 24. veebruaril Eesti Vabariigi aastapäeva kõnes hariduse olulisust rõhutas, iseloomustas hariduses ja tööturul toimuvate muutuste kiirust Moore’i seadusega, mille võtab lihtsamalt kokku võrdlus malelaua ja riisiteradega. Kui asetada igale järgnevale malelaua ruudule eelmisega võrreldes kahekordne arv riisiteri, on alguses muutuste mastaapi raske märgata: 1, 2, 4, 8, 16 riisitera ei anna sellest veel aimu. Alles siis, kui jõutakse malelaua keskele, tuleb muutuste kiirus ilmsiks ja lõpuks kasvab see tohutuks.

Olgu ennustused millised tahes, üks asi, mis on muutumatu, on muutumine ise. Nagu president kõnes ütles, tulevad mõned ühiskonnad toime muutustega, mille käigus suur osa praeguseid töökohti kaob või tundmatuseni muutub, ja mõned ei tule. Pole vist vaja küsida, kus meie olla tahame. Mis me selle teadmisega peale hakkame, sõltub suuresti neist, kes haridust annavad. See, et hoolimata kõigest pole haridusalal töötavate inimeste hulk kümne aastaga peaaegu vähenenud, peaks meile lootust andma.