Kui sada, isegi veel 30 aastat tagasi lõi looja loo – olgu heli-, pildi- või sõnakeeles –, sai ta sellele kõige kiirema tagasiside avalikkusele esitamisele järgnenud päeva ajalehest. Teise kolleegi või lihtsalt kuulaja-lugeja arvamust võis ta kuulda ka kohvikus või tänaval. Kui looja ei tahtnud end segada lasta, siis ta ei lugenud järgmise päeva ajalehti ning kohvikust ja tänavalt hoidus mõnda aega eemale.
Tänapäeval – ja iga aastaga üha enam – ei ole loomingu avalikkuse ette jõudmise ning sellele tagasiside vahel mingit ajalist piiri – hetkega võib keegi kusagil säutsuda, kas talle meeldis või mitte. Internetiavarustes säutsudes on eriti «tore», kui seda saab teha anonüümselt, ilma nimeta. Pritsi näppude alt välja, mida tahad, tajumata, kui haiget võid kellelegi teha. Paksuks parkunud nahaga poliitikud ja teised avaliku elu inimesed ei lase end häirida. Looja, kes vahel harvagi ettevaatamatusest sotsiaalmeediasse või kommentaariumidesse siseneb, võib saada haiget ja südamepõhjani häiritud.
Enamasti ei saa ei hambaid teritanud kommentaatorid ega säutsujad ise teadagi, kuivõrd nad kedagi riivanud on. Kuni nad ise ükskord teiste turmtulest netiavarustes pihta saavad. Siis ehk meenub, et ära tee teisele seda, mida endale ei taha.
Kindlasti oli sada aastat tagasi neidki, kes tänaval loojale või ükskõik kellele teisele lausa roppude sõnadega näkku karjusid, kuid pigem on teisele silmast silma raske väga halvasti öelda. Netiavarustes seda probleemi pole.
Tuttav jutt? Sada korda kuuldud, aga miski ei muutu? Eks kohati ja tasapisi ka muutub, aga netisuhtlus avab üha uusi võimalusi ning kergitab uusi küsimusi: kuidas hoida kontrolli iseenda elu, tegevuse, oma sõnade ja ka loomingu üle?
Heliloojal (Erkki-Sven Tüüril) paluti kirjutada laulupeole laul. Ta valis heliteose aluseks luuletaja (Peep Ilmeti) veerandsada aastat vana luuletuse («Taandujad»). Koorid harjutasid, mõned lauljad ja dirigendid kurtsid omavahel, et laul on neile liiga raske, aga suurele peole tahtsid pääseda ning harjutasid seni, kuni laul hakkas kõlama ja mõte lähedaseks saama. Täiesti tavaline juhtum enne laulupidu.
Aga maailm läks korraga hulluks, naabrid hakkasid pärissõda pidama ning luuletaja ammuse sõna sisu kostis selles ajas teistsugusena kui kirjutades mõeldud. Vähemalt mõjus luuletus nii mõnele selle praegusele lugejale – looming on ikka niisugune, et sellest võib iga kuulaja-vaataja omamoodi aru saada. Lugeja kirjutas sellest ajalehte ja see tekitas omakorda kommentaariumis arutelu, mis läks kahe looja loodust veel kaugematesse, looduga mitteseotud sfääridesse uusi säutse koguma.
Ja siis otsustas looja, et kutsub oma loomingu koju tagasi. Aga nii heli kui sõna olid juba läinud netiavarustesse rändama... Püüa tuult netiväljal!