Euroopa seisab europarlamendi valimiste lävel, kuid olukord on võrreldes 2009. aastaga muutunud. Eestis näitas majanduskriis hambaid tolsamal 2009. aastal. Viimatist euroala võlakriisi oleme rohkem kõrvalt näinud. Tänases lehes ütleb Euroopa Liidu majandus- ja rahandusvolinik Olli Rehn, et Euroopa majandus tuli langusest välja 2013. aasta kevadel, selleks aastaks oodatakse mõõdukat toibumist ning tulevaks aastaks juba majanduse tugevnemist.
Kriisi varjus kerkinud kõhklused on toonud liikmesriikides kõne alla Euroopa alusväärtused: tööjõu vaba liikumise piiramise, vajaduse kaitsta siseturgu ja mõnel pool ka demokraatlikud aluspõhimõtted. Ükski neist küsimustest ei ole lihtne, ja ükski neist ei sündinud tühja koha pealt. Kuid need tuleb uuesti lahti rääkida nii liikmesriikides kui ka Euroopas üldiselt. Siis võiksime näha probleeme võimalusena tulla raskustest välja tugevamana, kui sinna mindi.
Veidi vähem kui aasta eest leidsid Eesti mõtlejad Postimehe korraldatud vestlusringis, et Euroopa kõige tugevam ekspordiartikkel on olnud demokraatlikud väärtused. Ometi tundub, et Euroopa ei suuda enda sees neist põhimõtetest kinni pidada. Vastuseis, mis on kujunenud nii Kataloonia kui Šotimaa iseseisvumise küsimuses, toob ilmseks ühe tahu probleemist, mis lähimal ajal lahendamist vajab.
Teine oluline küsimus puudutab Euroopa-sisest tööjõu liikumist. Mitu riiki – teiste seas Saksamaa, Šveits ja Suurbritannia – on näidanud soovi vähendada teistest ELi riikidest saabuvate töötajate arvu.
Mõlemad suundumused näitavad, et miski Euroopa aluskoes on muutunud. Ükski neist tendentsidest ei ole tekkinud niisama. Neid samme astudes peegeldavad poliitikud valijaskonna soove ja nägemusi. See toob ilmsiks probleemi, mis on kõigi teiste taga ja milles Euroopa praegust ebakindlust näha võib: inimesed on hakanud kaotama usku Euroopat ühendavasse ideesse. Bürokraatide, ettevõtjate ja poliitikute Euroopa kõrval on vajadus inimesi ühendava Euroopa järele.
Seda ideed on Euroopa Komisjoni kultuurikomitee José Manuel Barroso juhtimisel otsinud aasta jagu ning sündinud on tekst, mis peaks Euroopa inimeste ühisosa ära kirjeldama. Kuid vaevaga sündinud harta sai kogu Euroopas ootamatult vähe vastukaja. Ehkki selle loomisel osalesid Euroopa juhtivad mõtlejad, kultuuriinimesed ja ajakirjanikud, nägid inimesed, kellele see mõeldud oli, selles vaid järjekordset bürokraatlikku sünnitist.
Praegu tähistab EL iga aasta 9. mail Euroopa päeva. Itaalia ajakirjanik Beppe Severgnini pakkus välja vastupidise mõtte: korra aastas peaks proovima elada nii, nagu poleks Euroopa Liitu kunagi olemas olnud. Ükski väärtus ei tule eales selgemalt esile kui siis, kui tuntakse, kuidas on sellest ilma jääda.