Kolumnist Ahto Lobjakas luges eile Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide allkirjad saanud uue võimuliidu koalitsioonilepet ega jäta sellest kivi kivi peale.
Ahto Lobjakas: poliitilise võimetuse manifest
21. märts 2014, 12:23
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Suurbritannia 1974. aasta suvise valimiskampaania ajal külastas Briti liberaalide liider Jeremy Thorpe hõljukiga riigi edelaosa suvitusrandu ning pidas bikiinides ja ujumispükstes peesitajatele veesõidukilt kihutuskõnesid, peas moekas kitsa servaga viltkaabu ja seljas kolmeosaline ülikond.
Midagi sama sürrealistlikku kumab läbi eile allkirjastatud Reformierakonna ja sotsiaaldemokraatide koalitsioonileppest, mis suudab olla ühtaegu üldsõnaline ja pedantne. Lugejale jääb mulje valitsusest, kes tahab parimat, on aga elust nii võõrdunud, et tõhusat sekkumist oleks temalt üsna ebaviisakas oodata. Kui võtta lepe kokku ühe sõnaga, siis oleks see «kosmeetiline» – rõhuga korraga nii siledal üldmuljel kui ka moekal pealispidisel ilul.
Muidugi võib küsida, mida oodatagi ühelt koalitsioonileppelt, mis peab tegema kummarduse korraga nii Reformierakonna üheksa valitsusaasta kui ka sotsiaaldemokraatide (peamiselt) opositsiooniliste instinktide poole. Seda enam, et tegemist on dokumendiga, mis, nagu mõni hüperfuturistlik aparaat Hollywoodi filmist, peab mõne kuu pärast transformeeruma kaheks vastandlikuks valimisplatvormiks.
Nõudlikum kriitik peaks ilmselt alustama tähelepanekust, et valitsuse sünnilugu pole vabandus. Iga koalitsioonilepe tõstatab küsimuse valitsuse – ja riigi – usutavusest. Kui kusagil saab üldse rääkida psühholoogilisest kaitsest, siis siin: igal valitsusel tuleb kaitsta enda ja riigi tõsiseltvõetavust.
Selleks pole tegelikult palju vaja. Koerast saame üle sellega, kui vaatame ausalt silma ühiskonna ees seisvatele suurtele probleemidele. Ülejäänu on tehnika küsimus. Eestis võime Ukraina sündmuste kontekstis julgelt võtta tööhüpoteesiks, et suurim probleem on julgeolek. Pannes vastu kiusatusele suurendada kaitsekulutusi (mida koalitsioonilepe kiiduväärse kainusega teeb), jõuame analüüsini, millest alljärgnev on üks võimalik variatsioon.
Nimelt: Eesti julgeoleku võti on sisemises stabiilsuses ja tugevuses. Rangelt võttes jaguneb see teema kolmeks: Eesti venelased, Eesti äärealad (st see, mis jääb kolmest-neljast suuremast linnas väljapoole) ning ühtehoidev ühiskond (valmisolek ühise asja eest väljas olla).
Muidugi võib öelda, et need on teemad, mida aastane valitsus lahendada ei jõua. Aga kui mitte valitsus, kes siis? Siit kasvab välja hinnang värskele koalitsioonileppele: «suure pildi» Eestit vaadates on see impotentsuse manifest.
Tore, valitsusel on lõpuks plaan kodakondsusetuse kahandamiseks, aga arvuliselt mõjub see veetilgana meres (praegu tuhatkond last). Sel meetmel on ilmselt ühtmoodi väike mõju nii Eesti mittekodakondsete (üle 200 000) probleemile kui ka Venemaa välisministrile Sergei Lavrovile, kes lubas, et Venemaa «nõuab riikidelt, kus elab meie kaasmaalasi, et nende õigusi ja vabadusi austataks täiel määral». Muidugi, Lavrovi rahustamine ei ole Eesti mure, meie venekeelsete meelsus aga küll.
Samavõrra tore, aga samavõrra tühi on jutt omavalitsusreformist. Järgmiseks aastaks koostatakse kava selle kohta, «millisel tasandil täidetakse milliseid ülesandeid ja kuidas kujuneb nende ülesannete elluviimiseks vajalik rahastamine».
Kusagil siin on ehk peidus vastumürk elu hääbumisele Eestis maakohtades? Aga kus? Ilmselt mitte sõnades «struktuurivahendid» (mida ootame ELilt – seega tahaks kohe näha plaani ajaks pärast 2020. aastat, mil me hakkame ELile peale maksma), «teenuskeskused» ja «rakendusasutused». Aga kus on tõmbekeskused, koolid, apteegid, pangakontorid, poed, politsei, päästekomandod – kus on kõik see, mis kuulub riigi definitsiooni? Riik ei ole kest ettevõtluse jaoks, vaid midagi ühiskonna luustiku ja veresoonkonna taolist, nagu näeb ette klassikaline liberalism. Maaelu (nagu palju muudki riigist) ei ole midagi, mida saaks luua (või «elamisväärseks» teha) ettevõtluspõhiselt. Elukeskkond on midagi, mida ühiskondlik lepe nõuab nimelt riigilt.
Sama käib inimeste Eestist lahkumise kohta: tahaks näha teadvustamist, arve, tegevuskava ja meetmeid. Inimesed ei lähe Eestist ära sellepärast, et neid sõimatakse (nagu arvas president pärast Siim Kallase lahkumist). Sooviksin väga, et kunagi tuleks valitsus, kes näeks Eesti riikluse kandjana ka neid, kes on Eesti territooriumilt lahkunud, kuid saavad tänu internetile riigi elust soovi korral osa, debattides osalemise ja riigikogu valimistel hääletamiseni välja. Vaja on 21. sajandi e-diasporaa poliitikat.
Kolmas probleemide pundar puudutab ühiskonna ühtekuuluvust, solidaarsust, osalust ja kaasamist valitsemisse. Meil on lood endiselt nagu Thorpe’i kolmeosalise ülikonnaga: mõju nagu oleks, aga lähemal vaatlusel on see üsna sürrealistlik.
Jah, uus koalitsioon lubab kaotada kautsjoni esimest korda riigikogu valimistel osalevatele parteidele, teha elu lihtsamaks üksikkandidaatidele ning võtta ette veel üht-teist kosmeetilist. Samas ei sisalda lepe ühtegi sisulist järeldust Jääkeldrist selle kohta, kuidas avada parteid sisedemokraatiale, heita valgust nende rahastamisele, võtta neilt monopol riigi rahale, pöörata tagasi avaliku sektori erakonnastamine jne. Ometi olid Jääkeldris kohal nii Sven Mikser kui ka Keit Pentus-Rosimannus (presidendist rääkimata). Kui Eesti demokraatial on probleeme, siis on need maetud siia, mitte pinnadetailidesse.
Kõnekaim näide sellest, kuivõrd vähe on muutunud erakondlik mentaliteet viimaste aastatega ja kuivõrd kerge on Reformierakonnal olnud opositsioonilisi sotse oma nõusse meelitada, on koalitsioonileppe lõik, mis puudutab uue Euroopa Komisjoni voliniku määramist.
Jah, tehakse kombekas kummardus sotside hiljutisele nõudmisele tuua arutelu riigikokku: «Valitsus esitab Euroopa Komisjoni voliniku kandidaadi enne nimetamist arutamiseks riigikogule.» Samamoodi vaeb riigikogu järgmisel nädalal Taavi Rõivast peaministrikandidaadina. Aga me kõik teame, kuidas see lõpeb – koalitsioonil on enamus, ja asi ants.
Samamoodi on juba praegu teada, et Andrus Ansipi kinnitamine volinikuks on üksnes formaalsus. Aga milleks siis arutelu? Tühi ja mõttetu arutelu naeruvääristab niigi paljukannatanud riigikogu veelgi enam. Debati nime väärt arutelu seevastu eeldaks mitut kandidaati ja avalikku väitlust. Praegu võime vaid järeldada, et seda teed ei julgeta minna.
Mis omakorda sunnib edasi küsima: kuivõrd on Taavi Rõivas üldse oma valitsuses peremees? Kui iseseisev saab olla peaminister, kel puudub kontroll oma partei üle? Ja kaugema kaarega: miks hüppas Sotsiaaldemokraatlik Erakond sellesse suppi ja müüs end nii odavalt, suutmata võtta isegi välisministri kohta? Rääkimata ühiskondlik-poliitilise õhu puhastamisest, mida on viimased paar aastat retooriliste viibetega lubatud?
See viimane on küsimus, mis jääb uue koalitsiooni juures kõige raskemalt kaaluma. Mitte niivõrd leppe pärast, mis on piisavalt üldsõnaline, et jätta mulje edasimineku võimalusest vähemalt mõnes küsimuses. Tibude lugemise aeg tuleb alles aasta pärast.
Küsimus on mõtteviisis, millesse andis meile sissevaate (tulevase) peaministrina Taavi Rõivas eilses Postimehes. Ta kirjutas seal: «Ma usun, et meie ühiskond on valmis pidama avalikku konstruktiivset debatti Eesti ees seisvate väljakutsete üle. Valitsus peab taluma kriitikat, sest probleemile osutamine ei ole virisemine. Kuniks probleemile osutamine on konstruktiivne, on osapooltel, mille üle pidada sisukat arutelu.»
Seda on raske lugeda muuna kui lahkuva sotsiaalministri väljakutsena ühiskonnale. Kui ühiskond hakkab uue peaministri arvates alles nüüd saama debatiküpseks, siis olid viimased kaks aastat mahavisatud aeg. Ja sõna «konstruktiivne» on lihtsalt üks järjekordne kõrge kaarega eufemism.