Marian Männi: narkomaani ülestunnistus

Marian Männi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Marian Männi
Marian Männi Foto: Peeter Langovits

Nägin lennukiaknast esimest korda Sevillat. Kreemikasoranžid majad sillerdasid päikse käes. Liigutasin tennistes varbaid ja pigistasin nina vastu akent. Olin otsustanud, et sellest Lõuna-Hispaania linnast saab mu järgmine sihtpunkt. Ma ei rääkinud keelt ega teadnud seal kedagi. Raha oli vaid kuuks ajaks. Pidin leidma töö Andaluusias, kus oli kõige suurem tööpuudus. Sellegipoolest oli see üks õnnelikumaid hetki mu elus. Nagu pilves, jalutasin läbi vanalinna nii kergel sammul, et hea, et raske kott mind maa küljes kinni hoidis.

Kui Eesti vabaks sai, oli meie sammudes samasugune kergus. Kõik oli veel ees. Me võisime oma riigi nullist üles ehitada. Võisime olla kes tahes ja meid ei huvitanud, mida meist arvati. Alguse entusiasm saab aga ükskord läbi.

Aasta hiljem oli mul Sevillas kõik olemas: töö, sõbrad ja perekond, kes minust hoolis. Imestasin, milline illusioon see n-ö elu on, millega ära harjume, kui selle nii lihtsalt aastaga ühes ehitada saab. Tundus, nagu oleksin alati nii elanud. Siis algasid pseudoprobleemid. Tahtsin paremat tööd ja uut kodu. Mu flamenkotunnid ei olnud enam nii kirglikud, sõbrad rääkisid sama juttu. Mu müstilisest väljamõeldud linnast sai igav reaalsus.

Me oleksime nagu kodeeritud võitlema ellujäämisega. Poest saame leiba ja kraanist tuleb vett. Õhk on tasuta ja katus kaitseb vihma eest. Mille eest sa siis veel võitled? Mõtled ise endale probleemid välja. Näiteks et joogatund jäi ära. Või et liha on pirukas liiga vähe. Need ei ole pärisprobleemid. Pärisprobleemid on sõjapõgenikel ja kodututel, üksi jäänud vanaemadel. Ja kui oled üksi võõras riigis.

Sellest tundest, mille ma Hispaaniasse kolides sain, võib sõltuvusse jääda. Uuringud on näidanud, et armumine aktiveerib ajus samu piirkondi, mida narkootikumidki. Ilmselt on sama reisimise ja uute algustega. Ma hüplesin niiviisi kuus aastat üle piiride. Alati kordus sama. Sotsiaalministeeriumi hiljutine uuring näitas, et eestlased ei lahku enam riigist kibestumise tõttu. Ma ei tea nende kõikide eest rääkida, aga ilmselt on piiride avanemisega ka paljud teised eestlased «uutest algustest» sõltuvusse jäänud.

Eestil sai ka hurraa-aeg läbi. Me ei pea enam võimuga sõna- ja muude vabaduste pärast võitlema. Selle asemel otsime olematuid maailmalõppe. Alkoholism, väikesed palgad, väljaränne… Aga lihtsalt tänu sellele, et sündisime Euroopas, kuulume rikkaimate inimeste hulka maailmas. Puhas vedamine! Keskmine palk on maailmas umbes 70 eurot. Ligi 800 miljonit täiskasvanut ei oska lugeda.

Mul ei ole retsepti selle kohta, kuidas rahuldada ellujäämisinstinkti olukorras, kus elu pole ohus. Aga selle asemel, et põgeneda uut doosi saama, võiks meenutada, et ise valisime selle tee. Et oleme täpselt sellised, nagu oleme otsustanud olla. Näiteks tänulikud?

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles