Juhtkiri: sanktsioonid – liiga nõrgad, liiga hilja

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Nii USA kui Euroopa Liidu vastus Venemaa agressioonile Ukraina vastu on ebaproportsionaalselt nõrk. Ühel pool on juba toime pandud kuriteod rahu vastu, kestvatest ähvardustest rääkimata, ja teisel pool mõnekümnele isikule viisakeelu seadmine ja nende varade külmutamine. Ilmselgelt võib juba praegu öelda, et eile kehtestatud sanktsioonid tulid liiga hilja ja olid liiga nõrgad.

Meie välisminister nentis telekaamera ees hapu näoga, et 28 ELi liikmesriigi ühtne otsus on siiski parem kui see, et mingisugust otsust poleks sündinud. Olemuslikult osutab aga kehtestatud sanktsioonide leebus sellele, et kaugeltki kõik Euroopa Liidu riigid pole veel aru saanud, mida Putini agressioon tähendab ning millised järelmid sellel kogu Euroopale ja aastakümneid püsinud rahvusvahelisele süsteemile olla võivad. Ei aduta, et mida kaugemale lastakse Putini agressiivsel tegutsemisel minna, seda kallimaks sellele vastu astumine lõppkokkuvõttes läheb.

Tõsi, nii USA kui ELi poolt on kinnitatud, et ei sanktsioonide alla langenute nimekiri ega nende ulatus ei pruugi olla lõplik. Kuidas tõlgendab neid otsuseid aga Putin ja tema kaaskond? Võib-olla lihtsalt naeruväärse saamatusena, nagu jõudis kuulutada Dmitri Rogozin – üks nimekirjas olijatest? Vene parlamendi ülemkoja spiiker Valetina Matvijenko nimetas aga sanktsioone poliitiliseks väljapressimiseks ja teatas, et keegi ei suuda neid ähvardustega hirmutada. Tugevaim märk on aga see, et Putin jätkas üleeilse Krimmi «referendumiks» kutsutud ja püssitorude abil läbi viidud farsi kursil ja tunnustas Krimmi iseseisva riigina.

Loomulikult on asjakohane arvestada, milliseid majanduslikke kahjusid võib üks või teine sanktsioon nende kehtestajatele endile kaasa tuua. On ka arusaadav, et sanktsioonid on diplomaatilise arsenali viimane aste ning nende kehtestamise ja karmuse lisamisega püütakse esmalt ähvardada ja alles siis tegutseda. Siiski osutab sanktsioonide leebus, et ELis pole üheselt omaks võetud hinnangut, kui halb on juba praeguseks Krimmis toimunu.

Kreml tungis sõjaväega teise riigi territooriumile ja korraldas oma kontrolli alla võetud alal 20 päeva pärast invasiooni algust «referendumi». Hitler, muuseas, jättis Austria Anschlussi ajal vägede sissemarsi ja «referendumi» vahele pisut pikema vahe. Olemuselt sarnaneb praegune demokraatia mõnitamine Putini ja ta kaasosaliste poolt aga kõigiti sellega, mida nii Hitler kui Stalin teisi maid vallutades harrastasid.

Olgu korratud, et lisaks ebaseaduslikkusele ei saa üleeile Krimmis etendatud farssi võtta mingilgi määral sealsete inimeste vaba tahteavaldusena, sest see korraldati püssitorude abil, ilma sisulise aruteluta ja sõltumatuid vaatlejaid tõrjudes – kui loetleda vaid kõige suuremaid põhimõttelisi rikkumisi. Ükski pidu Simferopoli Lenini väljakul ei tee neid rikkumisi tühjaks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles