Lõppev nädal kulges Eesti sisepoliitikas erilise tempoga, meenutades kohati pigem Mehhiko seriaali kui tegelikku elu. Sedavõrd mahtus päevadesse sündmusi, ootamatuid pöördeid, tegelaste ilmumist ja fookusest kadumist, tõsiasju ning emotsioone. Vana korra tugisammas Ansip lasi käed lahti, ning kohe lõi lagi kõikuma ja seinad värisema.
Stabiilsus valitsuses ja Reformierakonnas pidi varem või hiljem asenduma mõnevõrra heitlikuma ajaga, kuid ega see pea tähendama ega tohigi tähendada kestvat ebastabiilsust. Rollid saavad poliitikas ümber jaotatud ning elu läheb edasi töist rada mööda – muu hulgas kindlustab selle meile hästi toimiv põhiseadus.
Eile tegi president Toomas Hendrik Ilves senisele sotsiaalministrile Taavi Rõivasele ülesande moodustada valitsus. Ametlikul peaministrikandidaadil on nüüd 14 päeva, et kanda riigikogus ette oma valitsuse moodustamise alustest ja nõutada toetust valitsusjuhina.
Viimastel päevadel on taas arutatud, kui küps on õieti Eesti demokraatlik õigusriik ja millisel tasemel poliitiline kultuur. Kas peab tundma hirmu, et segaduste hoog ei rauge, kaheteistkümnendal tunnil tuleb uusi üllatusi ning poliitiline etendus jätkub? Siinkohal võib siiski kindlalt väita: Eesti riik on piisavalt küps ja poliitiline kultuur piisavalt tasemel, et vahepeal valitsuskriisi tunnuseid võtnud olukord ei muutu tõsisemat sorti kaoseks.
See ei ole tõenäoline. Nende seas, kes viimastel nädalatel on istunud koalitsiooniläbirääkimiste laua taga, on piisavalt kogenud mehi ja naisi. Nad mõistavad, et praeguses seisus, pidades silmas nii siseriiklikke asjaolusid kui pingelist väliskeskkonda, pole aeg viimase minuti politikaanluseks. On aeg olla riigimehelik. Isiklike ambitsioonide rahuldamiseks pole mõtet tikku lõputult lõhestada. Suur osa sisulisest tööst on pealegi juba tehtud.
Koalitsioonilepet veel valmis ei ole, kuid mida võiks avalikkus uuelt valitsuselt oodata? See, et maailmavaatelisel teljel asetsevad Reformierakond ja Sotsiaaldemokraatlik Erakond eri otstes, pole efektiivse valitsemise juures takistus. Läänelik demokraatia on selliseid valitsusi küllaga näinud.
Kuigi tegemist on vahevalitsusega (riigikogu valimisteni vaid aasta), on Taavi Rõivas lubanud, et niisama seda aega maha ei istuta. Rabavaid kannapöördeid vast ei tule, küll aga võetakse ette mõned eesmärgid, milleni saab lühema aja jooksul jõuda. Kindlasti on avalikes huvides, et juba käima pandud ning riigile olulisi reforme ja ettevõtmisi ei külmutataks. Eestis on küllalt valdkondi, mida on edukalt ühelt valitsuselt teisele üle antud. Näiteks võib tuua riigikaitse.