/nginx/o/2016/04/05/5232811t1he164.jpg)
Suvel pidid Kanal 2 seriaali «Pilvede all» tegijad sotsiaalministeeriumis juuksejuurteni punastama, kui nad olid läbi tuuseldanud ühe kuti, kes tuli just võtte ajal kohvimasinast jooki võtma. Selgus, et tegemist on majaperemehe endaga – sotsiaalminister Taavi Rõivasega.
Rõivase mõne tunniga peaministrikandidaadiks saamine oli sama ootamatu nagu Siim Kallase üleöö loobumine, kriitika vanuse (sündinud 1979. aastal) ja tausta («poliitbroiler») kohta aga ettearvatav.
Sotsioloog Raili Nugin on oma doktoritöös uurinud 1970. aastatel sündinud põlvkonda. See on põlvkond, kes jäi välja 1960. aastatel sündinud võitjate põlvkonnast, kuid kellel polnud veel neid võimalusi, mis 1980. aastatel sündinuil. Sellele põlvkonnale on Eestis iseloomulik, et tuleviku osas ei valmistuta negatiivseteks stsenaariumideks, kuid ootamatuid olukordi tõlgendatakse võimalusena. Rahvakeeli võiks seda öelda: küll kuidagi ikka saab.
Ent kui sellest edasi mõelda, siis millised võimalused seitsmekümnendate põlvkonnal üldse on? Kuuekümnendate põlvkond tüürib endiselt Eesti elu, kuid säravad ideed, mis neile taasiseseisvumise aegadel edu tõid, hirmutavad tänapäeval valijad eemale või viivad lausa vangimajja.
Avara pilgu ja kerge pagasiga maailma minna ja maineka diplomiga naasta pole seitsmekümnendatel sündinuil samuti lihtne – eks on juba ka elu, laen ja lapsed.
Erandeid on alati, kuid eneseteostuseks ei ole sel põlvkonnal enamasti muud võimalust kui tubli olla nagu koolilaps, kellel on alati kõik tehtud. Ja visa – valmis eesmärgi nimel kannatlikult töötama.
Tublidust ja visadust peetakse üldiselt voorusteks. Varases keskeas poliitikule tähendab see aga «poliitbroileri» tiitlit: pärast ülikooli ainult poliitilised töökohad, kas ta päriselust üldse midagi teab? Sarnasele küsimusele on pidanud vastama ka Sotsiaaldemokraatliku Erakonna esimees Sven Mikser (sündinud 1973) ning Isamaa ja Res Publica Liidu esimees ja kaitseminister Urmas
Reinsalu (sündinud 1975).
«See Rõivase jutt,» pahandas uudistetoimetaja pressiteadet lugedes. «Tal on kümme lauset, millega ta opereerib, ja mitte midagi ei ole siit võtta!»
Tubli on ka ettevaatlik, see tähendab sageli, et keskpärane. See võiks küll stabiilse eluga harjunud valijaskonnale meeldida, kuid kui kritiseeritakse valitsemise stagneerumist, siis keskpärasus jääb sellele vastamisega hätta.
Rõivast iseloomustatakse erinevalt. Tema kui sotsiaalministri kohta öeldakse, et kui tal on eesmärk, siis on tal ka strateegia ja taktika, kuidas ja kellega selleni jõuda. Kolleeg varasemast ajast on aga kirjeldanud oma soovi teda kingaga visata, ja üldse mitte nalja pärast.
Rahulikult, isegi igavalt alanud kevadkoalitsiooni loomine tegi sel nädalal läbi draama, mis jääb värvikaid epiteete kandes Eesti poliitikalukku. Võimalik, et Rõivasele oleks kasuks tulnud võtta veel mõni aasta poliitiliseks mehistumiseks, kuid kui vana kaardivägi erakonda kolmapäeva hommikul alt vedas, tuli ette astuda. Sest nii ju tublid poisid teevad.