Siim Kallase kogemus näitas, et poliitilise kapitali ülekandemehhanismid Eestis põlvkondade vahel ei toimi, kirjutab kolumnist Ahto Lobjakas.
Ahto Lobjakas: Kungla mehed
14. märts 2014, 14:48
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Käes on ühe ajastu lõpp Eesti poliitikas. Järgmise päike pole aga veel tõusnud. Kestab kriis, milles elu läheb edasi. See on Eesti poliitika eneseuuendusvõime kriis. Eesti demokraatia kõik silindrid ei tööta, töötavaid silindreid kurnatakse üle (peamiselt teevad seda poliitikud), kehvalt töötavat silindrit (poliitikuid) materdab oma igapäevast leiba ausalt teeniv ajakirjandus ning kokkuvõttes võib mootor nii päris kokku joosta.
Sellenädalane «Kes aias?» ringmäng peaministrikandidaatidega on näide sellest, kui kehvasti on lood poliitilise kapitali ülekandemehhanismidega Eestis. Siim Kallase kogemus näitas, et need ei toimi põlvkondade vahel. Korraks väljendas sama probleem end reljeefselt võimaluses, et Euroopa Parlamendi valimistel juhtinuks suuri nimekirju poliitilised dinosaurused, kes esimest korda ristasid piike veerand sajandit tagasi. Silmitsi Euroopa kriisiga, on Eesti esimene instinkt panustada 1990. aastate alguses kastanid tulest välja toonud kuldsele põlvkonnale. On, millele mõelda.
Aga ülekandeprobleem on ka erakondlik küsimus. Mehhanismid ei toimi parteisiseselt. Peaaegu kõik Eesti erakonnad on kogenud raskusi ideelise uuenemise ja värske verega toimetulekuga. Kuid eriti akuutne on Reformierakonnaga, kuna tegemist on viimased üheksa aastat Eesti valitsusi moodustanud parteiga. Praegu saaks RE oma agooniat suure soovi korral poliitilise elu epitsentris hoida veel aasta. See on noorele demokraatiale väga pikk ja ohtlik aeg.
Andrus Ansipi ja Siim Kallase harakirid näivad REs tegevat ruumi nooremale põlvkonnale. Aga nad teevad seda moel, mis paljastas järelkasvu mitte tugevusena, vaid erakonna pehme, valge ja ehmatanud alakõhuna. Küsimärk on uue juhi sõltumatuse, autoriteedi, võimete kohal. Kõik on aga põlvkondadevaheline poliitilise kapitali edasiandmise eeltingimused.
Paleepöörded on Lääne-Euroopa suurparteides tavalised, kuid seda olukorras, kus aastaid on kõigile selge, kes on parteis monarh ja kes kroonprints(ess)id. Avalikku võimu taotlev võim peab olema (mõistlikkuse piires) avalik. See, mida RE on viimastel päevadel demonstreerinud, pole mitte põlvkonnavahetus, vaid sarnaneb üha enam katsega rahustada jumalaid noorte ohvritega. Tulemuseks on ennustamatus ja nii õgib reform oma lapsi.
Manöövrid, mahhinatsioonid ja manipulatsioonid ei too lahendust, sest nad ei jõua kriisi põhjani. Viimane asub asjaolus, et riigikogu praegune koosseis väljendab 2011. aasta reaalsust – enne Silver Meikarit, «Harta 12», Jääkeldrit, Rahvakogu.
Praegu toimuv on Jääkeldri kättemaks. 5. detsembril 2012 ümisesid president ja nelja erakonna juhtivad esindajad nõusolekut viiele põhimõttele: parandamist vajavad 1) valimissüsteem, 2) erakondade sisedemokraatia, 3) poliitikas liikuva raha kontroll avalikkuse poolt, 4) võimu suhtlus kodanikega valimiste vahepeal ning 5) avaliku sektori ametikohtade seotus parteidega. 1. aprillil sel aastal sünnitab mägi hiire: jõustub erakonnaseaduse muudatus, millega saab erakonna moodustada senise 1000 inimese asemel 500. Kogu lugu.
Siin ristub kaks tasandit: esiteks on erakonnad status quo’sse ilmselgelt liiga palju investeerinud, et sellest ise vabatahtlikult loobuda. Teiseks – ja olulisemalt – on kaotatud võimalus otsida lepitust avaliku rahulolematusega, mida omakorda võimendab (sest see on tema töö) ajakirjandus.
Postimees kasutas oma arvamusliidrite lõunal viimase iseloomustamiseks väikese distantsi ja irooniaga sõna «virisemine». Aga see väga tähtis iroonia moment paistab poliitilise klassi jaoks kaduma minevat. Saja miljoni garantiikiri ei ole «õunaraksus käimine». Seda ei ole VEB fondi lugu, R-Hooldus, Toompea korterid, elamislubade müük, Venemaalt raha küsimine, erakondade must raha jpms. Karmid küsimused on õigustatud ja selgus ühiskonna jaoks vajalik kui arstirohi. Ajakirjandus on poliitika sanitar – ega saagi tänapäeva Eestis suurt midagi muud olla. Poliitikud või nende kaaskondlased, kes rahulolematuse suunas käega rehmavad, saevad oksa, millel istub kogu ühiskond.
See on osa laiemast sentimentaliseerimise strateegiast, mis teenib samu uinutavaid eesmärke. Eesti on väike, armas, peidetud ja mõistetamatu – seega elagem kõik vaikselt ja sõbralikult, mis elul ikka nii väga häda on, ja mõelgem lihtsamatest asjadest nagu tervis ja lapsed. Loomulikult, «kuldset kodukotust» olekski alp parandama hakata. Aga midagi olulist läheb siin taas kaotsi.
Eesti parlamentaarne tsükkel tuleb viia sünkrooni avaliku arvamuse omaga. Kõige lihtsam oleks seda teha uute valimistega. RE läheb ilmselt opositsiooni (neli aastat võimuta tuleks erakonnale vaid kasuks). President lahkuks kahe aasta pärast. Uus, (enese)kriitilisem põlvkond saaks erakondades hingamisruumi.
See kõik pole loomulikult nii lihtne. Vanal kaardiväel on oma plaanid. Keegi peab saama volinikuks (mis saab Ansipist, kui Rõivas ei suuda valitsust moodustada?). Keegi tahab presidendiks. Keegi tahab, et talle mõne rahvusvahelise töökohani ulatumiseks pätti tehtaks. Ja alati jääb nurka veel üks suur garanteeritud elevant: Venemaa. Kaudsemalt Savisaare võimalik võimuletulek. Jällegi, tegemist on eelmise põlvkonna pärandusega, mis kipub matma järgmist, kuigi sel pole endal mingit süüd.
See on Jääkeldri needuse mündi teine pool. Kriitika võib nii kergelt hakata näima entroopia propageerimisena. Põlvkonnavahetus praegustel keerulistel aegadel võib hakata tunduma Eesti riigi vaatepunktist veana. Avatus võib näida ebapiisava ridade koondamisena. 12. märtsil möödus 80 aastat vaikiva ajastu algusest, nagu hiljuti Postimehe ridadel nii haaravalt meenutas erakonnaseaduse muudatuse sisuline autor Rait Maruste.