Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Siim Veskimees: Eesti – edukas laip?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Siim Veskimees. | FOTO: Eesti Kirjandusmuuseum

Kirjanik Siim Veskimees kirjutab Postimehe arvamusportaalis eestlaste võimalikest ellujäämisstrateegiatest.

Selline nähtus, nagu vale ellujäämisstrateegia, on täiesti loomulik looduses esinev protsess. Need, kes selle valivad, hukkuvad. Ellu jäävad need, kes valisid parema strateegia. Inimest võiks muust loodusest teoreetiliselt eristada võime teiste vigu analüüsida ja kõiki jaburusi mitte enda peal katsetada, aga Eesti viimase aja käitumist jälgides võib praktikale tuginedes kinnitada, et nii see ei ole. Sest kuidas muidu seletada, et oleme demograafilisest peldikupotist alla minemas – võimalik, et oleme juba läinud – ja valitsus ning ka suurem osa tavalistest eestlastest lihtsalt ignoreerib toimuvat?

«Demograafilise vetsupoti» kujundit kasutas Rein Taagepera oma 2005. aastal ilmunud artiklis. Ka paljudes teistes artiklites üritab ta – ja mitte tema üksi muidugi – äratada meie rahva hämmastavalt juhmis ja taipamatus kollektiivses teadvuses mõtet, et kui me nüüd kohe midagi ette ei võta, tehakse teistele Euroopa rahvastele mitte puust, vaid puusärgist ette, mis juhtub, kui laste tegemise ja kasvatamise asemel eneserahuldamisele... vabandust, eneseteostusele pühenduda. Puusärgis oleme meie.

Muide, tegelikult käib vaidlus pigem juba selle üle, kas sureme välja veel sel sajandil või veame järgmise lõpuni välja. Alla miljoni ei ole võimalik tänapäeva kõrgkultuuri ülal pidada; (ja kui keegi tahab Islandist rääkida, siis enne andku retsept, kuidas end Läti ja Venemaa küljest lahti haakida ja kuhugi ookeani keskele triivida.)

Kes me oleme ja kust tuleme?

Iga mõistlik strateegia algab olukorra adekvaatsest hindamisest. Meil, eestlastel, on tegemata üks suur töö – me ei ole end ajas edasi ja tagasi mõtestanud. Eesti Vabariik sündis rahvusriikide tekkimise ajal, siis oli see progressiivne mõte. See aitas meil Vene okupatsiooni üle elada, kuid nüüd oleme sisenenud hoopis teistsugusesse maailma. Me kehastusime kiirmeetodil eurooplasteks, olime kõigega nõus, et ainult saada ELi ja NATO vihmavarju alla, kaugemale sellest jõledast nõukogude värgist. Ja edasi?

Tõsiselt – ja edasi?

Surra vaikselt ja leplikult välja? Olla tolerantne, viisakas ja poliitiliselt korrektne ning mitte ainult lasta endale igal sammul pahinal vett peale tõmmata, vaid sikutada entusiastlikult nöörist (st mitte ainult võtta vastu euroseadusi, vaid neid ka täita), ja rääkida sinna juurde, kui paha on valitsus, kelle ise oleme valinud?

Me peame välja mõtlema, miks me siin oleme. See ei ole midagi nii pinnapealset, nagu sada põhjust, miks siin on hea elada. Saime teada, et esiteks sellepärast, et siit on nii lähedal Soomes tööl käia – ja edasi? Miks me üldse peaksime rahvana eksisteerima? Või oleme sellele juba sündivuse ja väljarändega vastanud?

Alustame põhikokkuleppest

Lapsed kasvavad seal, kus neil on hea olla. Läbi ajastute on selleks kõige paremini sobinud kogukond, kus inimesed üksteist toetavad. Kus mehed on mehed ja naised naised ja valitseb kindlus, et ümbritsevatele saab loota.

Teate, selliseid kohti on maailmas päriselt ka olemas, rääkige inimestega, kes on Eestist lahkunud.

Me muutusime okupatsiooniaastatel väga ksenofoobseks. Me ei suuda, oska ega taha enam avalikus ruumis rahvana käituda, meie identiteet, täpsemalt uhkus selle üle on taandunud pere ja lähemate tuttavate ringi. Me tegelikult ei toimi enam rahvusriigina, isegi meie kohalikud jupijumalad, alates paljudest väike-ettevõtete juhtidest, suhtuvad kaasmaalastesse nagu orjadesse – mis teil üle jääb, kui miinimumpalga eest rügada, kui ei taha, minge minema. Häda on ainult sellest, et sõnum on kohale jõudnud. Tõeline häda on selles, et ostame näilist edu tulevikust loobumise hinnaga.

Oleme paljude asjade puhul meeldivalt tsiviliseerunud, kuid reaalses maailmas on alati oht midagi saavutada püüdes optimaalsest tasakaalust mööda, vales suunas välja sõita. Minu arvates on solvav juba küsimuse asetus, kas naine on mehega võrdne – kuidas teisiti? Oleme kõik ühed inimesed ja see, et looduse poolt on sugudele antud erinevused (alates füüsilisest jõust) peaks tsiviliseeritud meest kohustama seda eelist ainult nõrgema kaitseks rakendama. Mul on häid tuttavaid, kelle seksuaalsed suundumused on veidramad kui äkkega kelgutamine, aga ma ei ole neist kunagi teisiti mõelnud, kui lihtsalt inimestest. Kuid see, et homoseksuaalsuse taga on osaliselt teatud evolutsioonilised mehhanismid, mis võivad karjal mõnikord aidata paremini järglaskonda kasvatada, ei aita meid siin ja nüüd, kus järglaskonda lihtsalt ei ole.

Ei ole ka võimalik selgitada või põhjendada midagi inimesele, kes, kui laste kasvatamisest juttu tuleb, küsib «aga mis mina sellest saan?» Elu kandub Maal edasi ainult ühel viisil – sugulisel teel. Kõrgematel evolutsioonitasemetel kaasneb sellega veel pikk periood, mil järglaste eest tuleb hoolitseda. Looduses on asjad lihtsad (see ei ole veel politiseeritud) – ükskõik, kui edukas sa pealtnäha oled, kui sa järglaskonda üles kasvatada ei suuda, oled ebaõnnestuja. Sured välja. Sa ei kanna oma geene ja oma eluviisi tulevikku, sellega on lõpp. Punkt. Kõik. Järgmised generatsioonid peavad sünnitama uued ebaõnnestujad... kuni on neid, kes sünnitavad ja kasvatavad järgmisi generatsioone. Muidu on kogu liigiga kõik. Lõpp. Punkt. Või riigiga; rahvusega; rassiga.

Need, kes sünnitavad ja kasvatavad lapsi, loovad läbi nende tulevikku. Nad elavad edasi oma lastes – geenides ja mõtetes – ja nende päralt on Maa. Teised on surnud. Mida peavad elavad surnutele tõestama? Elu peab end aga kaitsma. Kas läbi kokkuleppe, või kui see ei aita, jõudu rakendades. Teisiti me lihtsalt ei jää ellu.

Tundub selline mõtteviis võõras ja kummaline? Kui tundub, siis näitab see ainult, kui sügavale oleme langenud. Eestis tuleb ümber mõtestada elu, perekond ja rahvus. Tuleb leida strateegia, mis viib meid taas kasvama. Tuleb kokku koguda need, kes tahavad ellu jääda ja leppida kokku nendega, kes ei taha. Kui see ei õnnestu, on meiega kõik. Lõpp. Punkt.

Ja me ei peaks muretsema selle üle, et Maa on ülerahvastatud. Meid on alla miljoni. Võime kümme tuhat korda kasvada, enne kui Maa meile tõsiselt kitsaks jääb. Aga teised? Kuulge, ma olen eestlane, teiste asi on koomale tõmmata! Ka kaotaja, juba enne starti loobuja mõtteviis on üks asi, mis tuleb murda, kui tahame ellu jääda.

Ainus tõeline revolutsioon on see, mida lapsed endas kannavad

Inimeste perekäitumise muutumine võtab kuni viis põlvkonda ja sellega on osaliselt seletatav, miks destruktiivne ellujäämisstrateegia, mida hellitlevalt nimetatakse õhtumaade allakäiguks, ei ole meid juba tervikuna hävitanud. Teine põhjus on see, et mõelgem, kelle järeltulijad oleme? Kas edukate ja tublide moodsate inimeste, kes vabana kivinenud ühiskonna normidest elu nautisid ja ei leidnud mõtet oma elu risustamises pere ja lastega seotud tüütute kohustustega? Või veidrike, kes vaatamata oludele ja ühiskondlikule suhtumisele kulutasid oma kallist aega, raha, tervist ja närve järeltulijatele?

Igal asjal on kaks külge – tore, et naistel on valimisõigus ja et homoseksuaalsuse eest vanglasse ei panda, kuid kui asi läheb niikaugele, et 3-4 lapseline isa ja emaga pere on pigem erand kui reegel, tuleb jaburus lõpetada ja otsida toimivat ellujäämisstrateegiat. Sest muidu lahendab maailm küsimuse meie eest. Eesti ei jää tühjaks, keegi asustab selle uuesti. Aga see pole siis enam meie mure. Meie oleme välja surnud. Nagu tuhanded, miljonid ja miljardid ebaõnnestujad enne meid.

Me peame oma ühiskonna ümber korraldama nii, et lapsed oleksid väärtus. Kuidas seda teha? Kõigepealt algab kõik suhtumisest, kuid propaganda üksi on väärtusetu. Jah, jutt pereväärtustest või kodumaa-armastusest on kõigest valetamine, kui seda ei toeta majanduslikud hoovad. Oleme seda juba proovinud – ükskõik, kuidas kõnepuldis halada, naised ei sünnita lapsi ja mehed ei püsi pere juures, kui teisiti käituda on hulga soodsam.

Järgnevad arvutused on visandlikud, kuid skeemi mõte peaks olema selge – liidame füüsilise isiku tulumaksu (21 protsenti) ja sotsiaalmaksu (33 protsenti) kokku ja lihtsuse huvides ütleme, et igaüks peab maksma teenitud sissetulekult poole maksudena ära (50 protsenti). Seda poolt palgast (või muust sissetulekust) on tal õigus ise jagada lastele ja vanematele põhimõttel, et üks isik ei saaks üle neljandiku (12,5 protsenti). Ehk siis 3-lapselise pere vanemad saavad palgast kätte 87,5 protsenti ja ülejäänu suunavad oma vanematele.

Kaaluda tuleks, kas isikul on õigus suunata need neljandikud kellele tahes, näiteks anda seeläbi uus tähendus ristivanemate mõistele, aga need on detailid. Nende maksuraha, kellel see ei lähe otse vanematele-lastele, moodustab riikliku pensioni- ja lastetoetusfondi. (Pensionärid loobuvad laste maksuneljandikke saades kaheksandikust pensionist ja kuidagi tuleb fikseerida laste õpingute lõpp, kuid veelkord, need on detailid.)

Mõelge ise, mis juhtub – suuresti kaob alimentide probleem, sest see raha võetakse niikuinii ära; üksikud võivad protestida nii suure «lastetusmaksu» üle, aga selles sellise reformi mõte ongi ja eespool ma selgitasin pikalt, mis juhtub ühiskondadega, kes end taastoota ei suuda. Suuresti kaob ka ümbrikupalk – paljulapselised saavad niikuinii praktiliselt kõik kätte ja iga tööandja tunnetab väga selgelt, et ümbrikupalka makstes võtab ta selle raha ära vähemkindlustatud lastelt ja pensionäridelt; ja kui meil on ettevõtjaid, kes sellest ei hooli... noh, see on õige koht suhtumise jaoks – sellised peavad kaduma!

Kui keegi väidab, et see suurendab laste majanduslikku ebavõrdsust, siis tuletan meelde, et ta elab riigis, kus lastetoetus on fantastilised 19€! Vähekindlustatutele on toetused ühiskassasse laekuvast osast (ja kui vaja, võetakse teiste maksude arvelt juurde), kuid eesmärgiks ju ongi, et kindlustatud peredes kasvaks 3-4 last. Ja sealjuures oleks vanematel selge huvi, et lapsed oleksid edukad, sest sellest sõltub otseselt sissetulek, millest vanaduspäevil elad.

Loomulikult tuleb sellist korraldust kombineerida paljude muude meetmetega. Näiteks laste valimisõigus, mida täisealiseks saamiseni kasutavad vanemad. Miks ka mitte maksuvaba miinimum selliselt, et laste «oma» võivad vanemad oma sissetulekule juurde liita. Ka kohaliku omavalitsuse maksebaas võiks koosneda mitte ainult elanike tulumaksu osast, vaid sellele lisanduksid summad koolis-lasteaias käivate laste eest (ka osa ettevõtte tulumaksust, et neil oleks huvi tööstust arendada ja mingi summa ruutkilomeetrite eest, et vältida ääremaastumist, kuid see on juba teine teema).

Siin on veel palju dimensioone – kasvõi meeste kohustuslik sõjaväeteenistus, millest päästab ainult ilmselge kõlbmatus. ((Näiteks Šveitsis küsib iga tööandja töölevõtmisel, kas mees on sõjaväes käinud? Eitava vastuse puhul küsitakse järgmiseks, oled sa vaimse või füüsilise puudega või narkomaan – sest ainult see vabastab teenistusest.) Seadusi tuleb muuta ka selliselt, et tööandjatele ei tekitaks probleeme osalise tööajaga töötajad; naine pereemana peaks olema auasi. (Mis ei tähenda, et selliseid isasid ei võiks olla. Küll aga tuleb diskussioonita pikalt saata ideed, et mehed peavad esimesel aastal kodus olema – lapsed vajavad rinnapiima ja seda teatavasti isadelt ei saa. Rootslastele ma plaksutaks, kui nad mu vaenlased oleksid – kuna esimesel aastal rinnapiimaga kasvanud lapsed on võimekamad, siis muidugi võtke oma lapsed rinnapiimalt ära ja kasvatage nad viletsamaks – meie lastel lihtsam, kui teist konkurente ei ole!)

Me vajame põhjalikku ümberkorraldust

Kuid kes ütles, et maailm on valmis? Läbi ajaloo on inimestele tundunud veidrad mõtted, et mees võiks naisega võrdne olla, ja siis, et naine mehega. Küllap tundus idee tule kasutamisestki kunagi väga veider. Ajad on muutunud ja me peame muutuma koos nendega.

Või meil pole tulevikku.

Tagasi üles