Jarmo Mäkelä: Ukraina õppetunde

YLE välistoimetaja Jarmo Mäkelä. Foto: Peeter Langovits

Eelmise nädala esmaspäeval osalesin Helsingis üritusel, kus president Vladimir Putini esindaja selgitas Ukraina sündmusi. Tema ettekanne oli külmalt asjalik. Seal seletati, et Krimmi poolsaar kuulub Venemaale, ja selle üle polnud vajadust isegi vaielda. Lahtine oli vaid küsimus, mida teha ülejäänud Ukraina riigiga. Kuna Ukrainal pole Venemaa meelest seaduslikku valitsust, siis pole see enam «täieõiguslik rahvusvahelise poliitika subjekt», st iseseisev riik. Sellest on saanud geopoliitika objekt. Seepärast peavad Venemaa, Euroopa Liit ja USA istuma ühe laua taha ja kokku leppima, mida Ukrainaga teha, rääkis Putini esindaja.

Kui ELi juhid olid eelmisel nädalal Brüsselis koos, sai selgeks, et EL ei suuda takistada Krimmi poolsaare liitmist Venemaaga, kui Putin tahab seda teha. Ja miks ei peaks ta seda tahtma, kui Krimm juba kord on saadaval mõne hoiatuslasu hinnaga.

Poliitiliselt asusid ELi juhid Kiievi valitsust toetama samamoodi, nagu Rahvasteliit toetas Soomet pärast Talvesõja puhkemist. EL on valmis ukrainlasi majanduslikult toetama, olid nad ju pikki nädalaid toetanud ELi väärtusi, pelgamata märulipolitseid ja snaipreid.

ELi auks tuleb öelda, et see polnud vähemalt praegu valmis vastu võtma Venemaa pakkumist Ukraina ära jagada. Aga mida ennustavad hädaldavad jutud, mille järgi tuleb teha kõik võimalik selleks, et relva jõu kasutamist alustanud Venemaa ei peaks «kaotama oma nägu»? Soomes on kerge saada tuge mõttele, et Krimmi poolsaare võib Venemaale anda – karu tuleb ju kuidagi meelitada. Krimmi venelased näivad liitumist soovivat. Nad tahavad korraldada rahvahääletuse, sest tulemuse saab tagada Vene relvade kaitse all ja püssimehed hoiavad vaatlejad parajas kauguses.

Aga kas Putinile piisab Krimmist – ka Hitlerile ei piisanud ju Sudeedimaast? Ja kui talle Krimmist ei piisa, siis kes on järgmised?

Selgrootu leppimisega on selges vastuolus viis, kuidas Soome president ja valitsus esitasid 2. märtsil oma seisukoha Ukraina sündmuste kohta. Öeldu oli hämmastavalt julge ja selge. Sellega taheti paigutada Soome ühemõtteliselt läänemaiste demokraatiate hulka. Aga kas seda joont suudetakse hoida, kui rahva seas võtab võimust hirm?

Kui Venemaa tegutseb ähvardavalt, võetakse Soomes alati appi «neutraalsus» – nüüd siis lahtiütlemine ELi ühisest liinist ning asetumine Venemaa ja ELi seisukohtade vahele. Venemaale see sobiks. Neutraliteet teenis Soomet hästi külma sõja ajal, aga teistes oludes tähendas see enesepettust. Tõsiusklikud vandusid 1930ndate truudust põhjamaade neutraliteedi ideele isegi siis, kui Nõukogude väed olid juba üle piiri tulnud. Kekkoneni välispoliitika tõeline pärand pole neutraliteet, vaid välispoliitiline realism: oma liini paindlik kohandamine vastavalt rahvusvahelise olukorra muutustele.

Soome välispoliitilisele arutelule on omane, et poliitikute panus sellesse on pikka aega olnud olematu. Välispoliitiline rahvavalgustustöö on jäetud teistele. Suurepärase näite sellest tõi kirjanik Jari Tervo, kes 3. märtsil avaldas YLE veebilehel kirjutise «Sodan aattona» (e.k sõja eelõhtul). See tekst näitas, et ta oli taibanud Ukraina kriisi olemuslikke jooni täpsemini ja oskas neid esitada selgemini kui enamik parlamendi ja valitsuse liikmetest.

Artikkel ilmus algselt Soome ajalehes Maaseudun Tulevaisuus (10.03).