Nägin Kremli meeste Euroopa-vaenu oma silmaga mullu sügisel Rhodosel, kus Venemaa raudtee president Vladimir Jakunin korraldas tsivilisatsioonide dialoogi konverentsi. Lääneriikidest kutsutud intellektuaalid lahkasid mõnusa irooniaga lääne puudusi. Ukraina-Euroopa assotsiatsioonilepingut käsitlenud töörühmas seevastu valitses hüsteeria. Kremli mehed ja nende Ukraina sõbrad ei rääkinud Euroopast mitte kui olulisimast partnerist, vaid kui ohtlikemast vaenlasest. Tundsin kergendust, kui üritus lõppes banketiga, mitte Rhodose vabastamisega.
Majanduse relvana kasutamist näitas esimest korda ilmekalt Venemaa energeetikaanalüütik Konstantin Simonov, kes võttis 2006. aastal raamatus «Energeetiline üliriik» kasutusele energiarelva mõiste. Simonov toonitas, et Euroopa on sattunud Venemaa gaasist sõltuvusse ning üliriiki ehitav president Vladimir Putin kasutab seda ära. Euroopa võttis hoiatust tõsiselt ja tõmbas kriipsu peale Gazpromi kavale osta kokku Euroopa gaasivõrgud.
Meie saime energiarelva tunda 2007. aastal, kui naftatransiit suunati Muugalt Ust-Lugasse samasuguse sõimuga, millega praegu kallatakse üle Ukrainat. Eesti poliitikat ei suudetud pronksööga muuta, sest Kreml hindas transiidiäri mõju valesti. Venemaa analüütikud väitsid transiidi osatähtsuseks Eesti SKTst 30 protsenti, tegelikult oli see ligi kolm protsenti. Energiarelva mõju väheneb veel, kui Soomes ja Balti riikides valmib LNG-terminalide võrgustik. Ilmselt ei tee Venemaa enam selliseid arvutusvigu nagu pronksööl. Veterinaarkontrolli Rosselhoznadzor impordikeeld Eesti toiduainetööstustele näib pinna kompamisena: kuidas talutakse varbale astumist.
Järgmine katsumus võib tabada Eesti turismiärimehi, kes rõõmustavad üha suureneva Venemaa turistide arvu üle. Üks korralik fašismikampaania võib tööstusharu põhjalikult raputada.
Kremli valmisolekut turismirelva kasutada näitasid pronksööl tuntuks saanud aktivist Dmitri Linter ja liberaaldemokraatliku partei juht Vladimir Žirinovski. Mõlemad kutsusid vabatahtlikke Krimmi «puhkama».
