Poliitikauuringute keskusel Praxis on saanud valmis analüüs selle kohta, kuidas mõjutab vanemapuhkus kahte riigi jaoks olulist aspekti: laste sündimuse suurenemist ja vanemate, peamiselt emade naasmist tööle. Praegune süsteem on üldiselt küll hea, kuid vajaks siiski veidi muutmist. Seda peamiselt selles osas, kuidas emad ja isad vanemapuhkust jaotavad.
Probleem, millele Praxis lahendust otsib, on järgmine. Eestis, just nagu mujal Euroopas, on korraga käimas kaks protsessi, mis mõlemad võivad riikide tulevikku ebasoodsalt mõjutama hakata. Madal sündimus ja rahvastiku vananemine on riigid pannud vastuolulise ülesande ette. Ühelt poolt tuleks motiveerida peresid lapsi saama, kuid teisalt on vaja, et vanemad osaleksid endiselt aktiivselt tööturul. Et nende kahe eesmägi kokkuviimine oleks võimalik, tuleks luua peredele senisest suurem võimalus elada korraga nii töö- kui pereelu, ilma et kumbki neist kannataks.
Lahendus, mille Praxis pakub, on lastekasvatamiskohustuse võrdsem jagamine vanemate vahel. Uuringu järgi peaks see aitama kaasa mõlema eesmärgi täitmisele. On leitud, et kui isad enam laste eest hoolitsevad, sünnib lapsi ka rohkem, sest emadel on suurem kindlus jagatud vastutusele. Ning teisalt, kui isad on valmis osa ajast lapsega kodus olema, suureneb ka emade võimalus kiiremini tööle tagasi pöörduda.
Praxise pakutav lahendus tähendaks praeguse vanemapalgasüsteemi muutmist. Praegusel süsteemil on teiste Euroopa riikidega võrreldes küll mitu head külge – pikk vanemahüvitise periood ja helde hüvitis –, kuid samas puudub see element, mis julgustaks isasid laste eest hoolitsemises osalema. Võimalus selleks on küll olemas, kuid otsene motiveerimissüsteem puudub.
Kui vaadata teiste Euroopa riikide kogemusi, on isade motiveerimiseks erinevaid viise. Soome, Saksamaa, Portugal, Austria, Itaalia jt premeerivad isade otsust lapsega koju jääda lisapuhkusega. Praxis pakub sellest veidi erineva lahenduse: vanemapuhkus jaotataks mõlema vanema vahel, ja kui üks neist seda ei kasuta, läheb see kaotsi. Sarnane süsteem on kasutusel Islandil ja Norras.
Kuna Eestis on soorollid üsna jäigad, palgalõhe suur ning isad kasutavad lapsega kodus olemise võimalust pigem tagasihoidlikult, on Praxis oma soovitustes eelistanud pigem teist varianti. Samas on lahendust nähtud üsna paindlikuna. Lapsevanemal võiks olla võimalus viibida vanemapuhkusel osakoormusega ja selle võrra pikema aja jooksul ning võimalus jagada aeg mõlema vanema vahel – näiteks kui üks vanematest on lapsega hommikul, saab teine lapse eest hoolitseda õhtul, töötamist jätkaksid mõlemad poole kohaga.
Muidugi eeldaks selline muutus tööandjate valmisolekut. Kuid Praxise soovitused ei ole tee, mida mööda kohe minema hakata. See on alles ettepanek, kuidas lahendada riigi ees seisvaid probleeme tõhusamalt, ilma et see riigile täiendavaid väljaminekuid tähendaks. Hea aluse diskussioonidele pakub see aga küll.