Taavi Minnik: kui Tallinn põles

Taavi Minnik
, Tallinna Ülikooli doktorant
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hommik pärast hävingut: rusud, tuletõrjeautod, tallinlased ootamas kärsitult teateid oma lähedaste ning tuttavate kohta Raekoja platsi ja Harju tänava nurgal.
Hommik pärast hävingut: rusud, tuletõrjeautod, tallinlased ootamas kärsitult teateid oma lähedaste ning tuttavate kohta Raekoja platsi ja Harju tänava nurgal. Foto: Eesti Filmiarhiiv

See võinuks olla Tallinna ajaloos tavaline kevadine neljapäev. 9. märtsil 1944 säras üksikute hõredate pilverünkadega sinises taevas päike, lumi sulas. Paljud linlased, aga ka Saksa sõjaväelased otsisid pikaleveninud sõjaajal rutiinsele igapäevale lohutust Tallinna kesklinna ja vanalinna rohketest meelelahutusasutustest, veel rohkem oli aga ilmselt neid, kes õhurünnakute alguseks olid just tagasi pöördunud igapäevastelt tegemistelt oma kodudesse.

Kell 18.30 hakkasid üle linna undama õhurünnakusireenid, taevasse ilmusid Nõukogude lennukitelt heidetud sihtmärkide markeerimiseks kasutatud valgustuspommid, mille langemist aeglustasid nende külge kinnitatud väikesed langevarjud.

Selle peale avasid tule Saksa õhutõrjekahurid. Inimesed otsisid varju varjenditest ja keldritest, kuid eelkõige puumajadest koosnenud linnaosades ei pakkunud viimased just eriti turvalist pelgupaika. Kuid vaevalt et ka siis keegi kaasaegsetest oleks osanud edasist ette aimata, kuna õhuhäired ja Nõukogude lennuväe rünnakud Tallinnas asuvatele infrastruktuuriobjektidele olid aastatel 1943–1944 sagedased.

Peagi sulasid erinevad helid ühes langevate pommide plahvatustega kokku ühtlaseks müraks. Esimene õhurünnak vältas ligemale kolm tundi ning lõppes orienteerivalt kell 21.12. Õhuvaat­lejate hinnangul võttis sellest osa 240 lennukit.

Juba rünnaku alguses lõid Nõukogude lennuväe heidetud pommid rivist linna veevärgi ja sidevõrgud. Kadus ka elekter, millest tulenevalt seiskusid filterveevärgi pumbad. Nagu näitas Teise maailmasõja kogemus, oli tsentraalne veemagistraal, mille purustamine oli sagedasti üks rünnaku eesmärk linnade elutegevuse halvamiseks, pommirünnakutele äärmiselt haavatav.

Linnad nagu Tallinn, Rotterdam, Coventry, Hamburg jt, kus puudusid iseseisvad veevõtureservuaarid (nende rajamist hakati Tallinna linnavalitsuse ehitusvalitsuses kavandama kohe pärast rünnakuid, ent materjalipuudusel selleni ei jõutud, need rajati juba nõukogude võimu ajal 1940. aastate lõpul, kui eksisteeris reaalne tuumasõja oht – autori märkus), kannatasid rängalt pommitamise käigus tekkinud tuletormide tõttu.

Ehkki linnas lõõmavate tulekollete kustutustöödele sõitis 656 tuletõrjujat 49 salgast (kustutustööde ajal saabusid appi isegi salgad Pärnust, Haapsalust, Märjamaalt, Tapalt ja Keilast), kellel olid abiks enam kui 550 meest Saksa sõjaväest, Omakaitsest ja politseist, lisaks veel kohalikud elanikud, said kustutajatest tihti veepuudusel vaid abitud tunnistajad tule hävitustööle.

Tuld oli võimalik kustutada vaid veepaakidega pritsidega, kuhu uut vett ammutati merest, aga ka Snelli tiigist. Tule levikule üritati piiri panna, kastes voolikutest põlevate hoonete kõrval olevaid hooneid, kuid see ei osutunud veepuudusel kuigi edukaks.

Näiteks on esimene Tallinna naislinnaarhivaar Epp Siimo (1904–1991) 11. märtsil kirja pandud tegevusaruandes kirjeldanud, kuidas linna tuletõrjujad sõitsid linnaarhiivi (asus toona aadressil Rüütli 8 ja 10, kus praegu TLÜ Ajaloo Instituut) kustutamisel vee lõppemise järel lihtsalt minema, jättes ta üksi leegitsevast hoonest arhivaale välja tassima, isegi meesterahvad keeldusid esialgu sinna sisenemast. Siimol õnnestus sellegipoolest teiste arhiivitöötajate ning appi saabunud eesti rahvusest sõjaväelaste kaasabil alumistelt korrustelt päästa suur osa väärtuslikest arhivaalidest ja raamatukogust.

Kustutustöid ning kannatanute päästmist varemete alt raskendas veelgi öösel kell 1.07 Tallinna kohale jõudnud teine pommitajate laine (umbes 60 lennukit). Teise maailmasõja aegne pommitamistaktika, mida rakendasid sõja selles etapis nii lääneliitlased kui ka Nõukogude lennuvägi, seisnes selles, et esimese laine lennukid markeerisid sihtmärgid ära ning järgmised lained jätkasid hävitustööd juba «pimesi», ise sihtmärke identifitseerimata. Viimase laine koosseisus olid ühtlasi ka lennukid, mis püüdsid pommitamise tulemuslikkust hinnata. Rünnaku teine laine kestis kella kolmeni öösel.

Vaippommitamise kuritegelikkust Tallinna ründamisel illustreerivad ohvrite arv ning purustuste ulatus. Nende kohta leiab eri allikatest erinevaid arve, kuid näiteks Tallinna Linna Tuletõrje andmetel hukkus õhurünnakus Tallinnale 777 inimest ning hävis täielikult enam kui 1500 elamut, ühiskondlikku ja majandushoonet. Tallinna politseiülema 17. märtsi salajases lõppraportis Eesti politseidirektorile ning Tallinna julgeolekupolitsei ülemale figureerib veidi väiksem arv – 757 (neist 586 tsiviilisikud, 50 Saksa sõjaväelased ja 121 Vene sõjavangid), lisaks sai enam kui 600 inimest vigastada. Peavarjuta jäi Nõukogude õhurünnaku tagajärjel 20 000 tallinlast.

Tules said tõsiselt kannatada tihedalt asustatud puidust linnajaod, eelkõige Kopli, Kalamaja, Sikupilli, Veerenni ja Tatari linnajagu. Õhurünnaku käigus hävisid ka Niguliste kirik ning seda ümbritsenud elukvartalid ja eesti kultuuri tõeline pühamu – Estonia teater.

Nõukogude kaugpommituslennuväe eesmärk 1943–1945 oli eelkõige purustada keskseid transpordisõlmi, et häirida Saksa sõjaväe ning tema liitlaste varustamist. Muid motiive (terror elanikkonna hirmutamiseks, kättemaks jne) tuleks pigem vaadelda kõrvaleesmärkidena. Enne Tallinna ründamist oli Nõukogude lennuvägi 17. veebruaril 1944 rünnanud näiteks 360 lennukiga Pihkvat kui olulist raudteesõlme, mille käigus purustati ühtlasi täielikult ka kesklinn.

Veebruari vältel olid Nõukogude lendurid korduvalt rünnanud ka Helsingit, Turut ja Kotkat, Läti territooriumil tabasid rünnakud sadamalinnasid Riiat, Liepajat ja Ventspilsi. Tallinna sadama kaudu käis Eestis võidelnud Saksa väekontingendi varustamine, kuid võttes arvesse Tallinna linna suurust, on siin kõik piltlikult öeldes sadamalähedane.

Vaippommitamise, mille eesmärgiks oli tabada suuremat ala kui konkreetseid objekte, näol oli tänapäevases mõistes (vastuolus Genfi 1949. aasta konventsiooniga, mis võeti vastu eelkõige silmas pidades tsiviilelanikkonna kaitset sõjaolukorras) tegu kahtlemata kuriteoga inimsuse vastu, kuid suuremate objektide tabamiseks tegelikult Teise maailmasõja ajal alternatiive ei leidunud.

Oluline on siinkohal esile tuua ka asjaolu, et Nõukogude lendureile oli üsna ükskõik, kuhu nad oma pommid heitsid, kuna need tuli nii või teisiti alla visata. Pommilastis lennuk poleks baasi tagasi jõudnud, sest lennukit tangiti arvestusega, et retkelt naaseb kergem lennuk. Ja kui keegi Teise maailmasõja aegsetest lenduritest olekski üritanud pommilastis oma kodulennuväljale tagasi pöörduda, oodanuks teda juba tribunal.

Autor on Eesti Tuletõrjemuuseumi teadur ja Tallinna Ülikooli ajaloo instituudi doktorant

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles