Tänasel päeval kärbiksime Eestis ehk maha sõna «lootusetult» ning asendaksime «leivapalukese» «autoloksuga». Ka järgnev vajaks meie oludes tsipa kohendamist: «Ja just siin peitub meie tähele panemata jäetud, kõige lihtsam, kõige käepärasem tee vabanemiseks: isiklik osavõtmatus valest! Las vale varjutab kõik, las võimutseb kõige üle, meie alustame vastupanu kõige vähemast: ärgu ta võimutsegu minu vahendusel!... Ei kirjuta, ei kinnita oma allkirjaga, ei lao trükikojas, ei trüki mingil muul viisil ainustki rida, mis tema arvates moonutab tõde. Ei lausu ega loe maha ühtegi taolist fraasi ei erajutuajamises ega suurema auditooriumi ees agitaatorina, õpetajana, kasvatajana, näitlejana esinedes [...] Ei tõsta kätt ettepaneku poolt, mida ta siiralt ei toeta, ei hääleta salaja ega avalikult inimese poolt, keda peab väärituks või kelles ta kahtleb [...] Ei lase ennast ajada koosolekule, kus võib oodata küsimuse sunniviisilist, moonutatud arutelu; lahkub otsekohe istungilt, koosolekult, loengult, kinoseansilt, kui kuuleb kõneleja suust valet, ideoloogilist jama või häbitut propagandat; ei telli ega osta sellist ajalehte või ajakirja, kus informatsiooni moonutatakse, algfakte varjatakse [...]»
Tänane kohendamine seisneks selles, et lisaks isiklikule osavõtmatusele on meil ju võimalus vale päevavalgele tuua. Jätkuks vaid tahet!
Aga need read on sõna-sõnalt meile: «Tegelikult aga suudame kõike! Me vaid valetame iseendale, et ennast rahustada. Pole sugugi mingisugused n e m a d kõiges süüdi – süüdi oleme meie ise, ainult m e i e!»
