Algaval nädalal sunnib jalgpalli MM kogu maailma pöörama pilku Lõuna-Aafrika Vabariigile. Mida me seal näeme? Apartheidijärgsest murrangust pole möödunud kaht aastakümmetki. See on arenev multikultuurne ühiskond, tulvil ideid ja energiat, mis võib muutuda ka plahvatusohuks, veendus tänavu LAV-s rännanud Hendrik Relve.
Esmaspäeval, 31. mail tähistas LAV saja aasta möödumist praeguse riigi alade liitmisest. Unioon sündis Inglise-Buuri sõja järel sõlmitud kokkuleppe alusel. Mäletan, kuidas mu 19. sajandi lõpus sündinud vanaisa rääkis buuride vaprusest. Euroopas elasid haritlased üldiselt buuridele kaasa, inglased kehastasid agressoreid.
See oli õiglase võitluse teema, mis nii väga erutas mu vanaisa kaasaegseid noori. Inglased dikteerisid läbirääkimisi, kuid hollandlastele jäeti lõpuks suured vabadused. Päris iseseisev vabariik sündis aastakümneid hiljem.
LAV on äärmiselt eriilmeline maa, mis ei jäta kedagi külmaks ka sajand hiljem. Kuid nagu alati tundmatusse paika reisides, oleks otstarbekas jätta eelarvamused kõrvale, püüda vabalt vaadelda ja esitada õigel ajal õigeid küsimusi.
Üks eestlane, kes LAVis turismireisil viibis, kirjutas hiljem ühes võrguväljaandes, et tänaval on tunda rassidevahelist pinget. See on suurepärane näide sellest, kuidas lihtsustatud järeldus võib olla vaataja silmades. Lähed niisuguse arvamusega, nagu sul on, ning näed justament seda, mida tahad näha.
Lõuna-Aafrikas on see iseäranis hõlbus, sest seal kohtad kõike. Absoluutselt kõike.
Veebruaris õnnestus mul LAV põhjast lõunasse läbi sõita ja tutvuda mitme selle kireva ühiskonna liikmega, kes kokkuvõttes kujundasid teatud tervikpildi.
Võtkem või minu põhjapoolne teejuht. Chris Krüger. Teda võinuks vabalt pidada Hollywoodi näitlejaks. Silmapaistva välimusega, äärmiselt avatud ja avarapilguline, 40-aastane saksa juurtega mees, elanud mõnda aega Euroopas – võiks öelda, et kosmopoliit.
LAVis ei saa inimest määratleda keele, nahavärvi ega rahvusliku kuuluvuse järgi – see on tunduvalt komplitseeritum, oli Krüger veendunud. Pigem eristuvat maa- ja linnakultuur. Ta ise oli just viimase esindaja, elas Pretorias, õde aga pidas maal suurfarmi, mille tuludest aitas ka venda. Kui oled avatud, suhtutakse ka sinusse avatult, kinnitas Krüger.
Hoopis teistlaadne taust oli aga mehel, kellega mind viis juhus kokku riigi lõunaosas. Dick Randall tähistas just meie reisi ajal oma 60. sünnipäeva. Konkreetne, täpne, hästi informeeritud inimene. Rodeesia armees teeninud, inglise päritolu, valge – teadagi, mis siit tuleb, mõtlesin...
Kuid asi polnud nii lihtne. See mees ei väljendanud poole sõnagagi kõike seda, mida võinuks talt oodata. Oli meie reisi lõpp ning tundsin, et kohaliku määratlus kipub jääma eestlasele segaseks. Küsisin siis temalt otse. «Ei ole mõtet rääkida mustadest ja valgetest, me oleme lõuna-aafriklased,» vastas ta.
Kas poliitiliselt korrektne vastus? Ei pruugi olla! Üle 70 protsendi LAVi elanikest on mustanahalised, üheksa protsenti valged, üheksa segatud rassid. Aastal 2000 määratles veel üle 50 protsendi kodanikest end rahvusliku kuuluvuse, nahavärvi või keele kaudu, praegu teeb seda vaid 18 protsenti. Umbes viiendik peab end aafriklaseks, ülejäänud lõuna-aafriklaseks. Just viimaste hulka liigitavad end pooled valgetest, kes elavad LAVis juba mitmendat põlve.
Sadamalinnas Durbanis kohatud hindu Ashnee Maharaj ei tahtnud aga midagi rääkida oma esivanemate saabumisest ja elust Lõuna-Aafrikas. Omal ajal toodi hindusid odava tööjõuna riiki sadade tuhandete kaupa. Praegu on nad kihistunud – suur osa tegeleb vahendamise ja kauplemisega nagu hindud kõikjal maailmas. Ashnee Maharaj oli jõudnud haljale oksale ja selle üle uhke.
Suulude identiteet põhineb võimsal rahvustundel. Kohtusin nendega Shakalandi külas, kus inimesed hoiavad elus traditsioonilist eluviisi ja näitavad seda külalistelegi üsna lahkesti. Nad on olnud Aafrika ajaloos üks sõjakamaid rahvaid, kes hoolimata oma primitiivsetest relvadest panid kõvasti vastu nii buuridele kui inglastele.
Oma kuningat Tshakat teab iga suulu. Mulle meenutab Tshaka küll natuke Jossif Stalinit – ta ühendas jõuga suulude hõimud, luues enne buuride tulekut totalitaarse riigi, mis sai püsida küll lühikest aega. Suulud on suur rahvas, keda jagub praegu teistessegi riikidesse, esmajoones Zimbabwesse.
Nii-öelda suulu impeeriumi aeg kehastab neile kadunud hiilguse valu. Kuninga lihtne haud künka otsas, kus ta olevat armastanud istuda, on kujunenud pühapaigaks. Muide, ka LAVi praegune president Jacob Zuma on suulu.
Inimene, kelle vastu mu austus pärast LAVi-reisi veelgi kasvas, on koosa hõimust pärit Nelson Mandela, kel 18. juulil täitub 92. eluaasta. See mees on läbi oma elu olnud nagu köietantsija, kes kõnnib kuristiku kohal.
Pikka aega on räägitud, et LAVis puhkeb kohe-kohe kodusõda ning algab valgete tagakiusamine, nagu juhtus Zimbabwes. Kuid mu meelest on hoopis tähelepanuväärne, et siiani pole nii läinud. Tulla apartheidirežiimist välja ilma suurema vere ja vägivallata – see on uskumatu saavutus, milles erilised teened on just Mandelal, kes on kui Mahatma Gandhi järeltulija uutes oludes.
Sa näed seal miljoneid inimesi, kes on puruvaesed, elavad peost suhu, ja rikkaid oma villades. Sa näed vaeseid mustanahalisi ja mustanahalisi jõukureid, eriti Pretorias ja Johannesburgis; rahakaid valgeid oma tsitadellides ja vaeseid valgeid – sellinegi kiht on apartheidi järel tekkinud LAVi linnades. Kümmekond riigikeelt...
See riik on püssirohutünn, ja seetõttu on lausa imetlusväärne, kuidas on õnnestunud hoida seda plahvatamast. Küllap on õiged inimesed, nagu Mandela ja Desmond Tutu, ning kuulsad lepituskomisjonid leidnud õiged märksõnad. Nagu näiteks «vikerkaar» riigi ja rahva iseloomustamiseks (rainbow nation), mida seal ka kuulda sain.
Samas – ühendavad märksõnad küll on, kuid õiget ühtsust seni ikkagi pole. Aeg on olnud ka liiga lühike. Ühiskond pulbitseb nagu pärm – seal on kõike äärmisest konservatiivsusest täieliku vabameelsuseni. Küsisin teejuhtidelt valgete ja mustade abielude kohta – jaa, kõik olevat aktsepteeritud. Kuid tänaval noori vaadates ei kohta kohalikku valget ja musta käsikäes.
Tundub, et mõne Lõuna-Aafrika inimesega suhtlema asudes on üsna oluline aimata tema tausta. Kes ta on – kas maailmakodanik või valge inimene, kes elas enne 1994. aastat palju paremini, või siis mustanahaline põlisaafriklane... Juhusliku vestluskaaslase puhul annab jutt õige pea aimu, kuhu ta hariduslikult kuulub. Kui teemaks tuleb kiiresti mustade ja valgete vahekord, on tõenäoliselt tegemist väheharituga.
LAVis on maal küllalt suured piirkonnad, mille elanikel pole lähiaastatel võimalust oma positsiooni parandada. Teisalt jälle, linnastunumal seltskonnal on päritolust sõltumata kõik võimalused lahti. Hinnanguid andes ei tohiks unustada, et see on Aafrika, mitte Euroopa. Kogu hõimukultuur püsib suuresti sidemetel, veresidemetel, kus arvestatakse teenega teene vastu.
Selle kõige tõttu tundubki mulle, et oleks vale tahta näha LAVis tulevikus demokraatlikku riiki Euroopa traditsioonide järgi. Sellest kultuuride segust lihtsalt peab tulema midagi muud.
Küsimus on paljuski selles, kuidas nad suudavad Mandela pärandit jätkata. Äärmuslaste võimulepääsu risk on suur ja jääb lähitulevikus suureks.
Maainimesel pole sissetulekut ega leiba. Noored mehed lähevad linna, tööd neil ei ole. Nad on põhimõtteliselt valmis tegema ükskõik mida. Ja siis tulebki nende juurde keegi «kogemustega» mees, kes ütleb, et võtke selle valge auto. Nad ei käsitle vargust kuriteona, vaid tööna, mille eest makstakse palka. See on elatusviis, mis toimib tegelikult kõigi suurlinnade ümber, mitte ainult LAVis. Just nii nagu vanasti mindi sõtta, varastati naaberhõimust karja või naisi.
Kahtlemata küsivad paljud eurooplastest jalgpallisõbrad, kes esimest korda LAVi reisivad, kui turvaline see riik rändajale on. Ütleksin, et nagu selle maa elanikud, nii on ka eri piirkonnad (eriti riigi lõuna- ja põhjaosa) väga erinevad. Üldistusi teha on keerukas.
Musta Aafrika jõukaimaks riigiks loetava LAVi majanduse tugisambaks on eelmise sajandi jooksul valgete rajatud infrastruktuur. Võid sõita autoga mööda korralikke kiirteid riigi ühest otsast teise või kasutada raudteed – seljakotirändurina pole tegelikult mingit vajadust autot rentida. Pangad, poed – kõik toimib üldiselt euroopalikul tasemel. Lõunarannikul viibides tekkiski pidevalt tunne, nagu viibiksid Vahemere ääres. Mõnus kliima, viljaväljad, viinamarjaistandused...
Kuid jalgpallifänn, kes reisib Kaplinnast põhja poole Rustenburgi ja Polokwane staadionidele, kohtab hoopis teistsuguseid mustreid. Džungel, troopika – avaneb tõeline Aafrika. Hea on see, et pea kõikjal saab hästi hakkama inglise keelega.
Vaeses maapiirkonnas on inimesed sõbralikud ja rahumeelsed. Mida suurem linn, seda enam pead olema valvel. Kuid see pole iseloomulik ainult LAVile, vaid pigem globaalne teema – miks peaksid avalikult kõndima, kuldkett kaelas või rahakotinurk taskust väljas. Pimedas ei ole vaja minna slummi jalutama. Sa ei kuulu sinna.
Jah, mu tuttavatel on olnud LAVis intsidente, kuid julgen öelda, et LAVi suurlinnad ei erine ses suhtes teistest maailma suurlinnadest. Kui sinna läheb Euroopa jalgpallifänn, kes ei taha mõelda, kuhu ta läheb, võib juhtuda ka ebameeldivaid asju.
Ma ei jälgi jalgpalli, kuid usun, et üldplaanis toob maailmameistrivõistluste korraldamine LAVile kasu. Veebruaris räägiti palju uutest rajatistest – staadionidest, lennuväljadest ja muust. See elavdab majandust ja üldse eluolu, võimaldab inimestel teenida, edasi minna.
Organiseerumise harjumus on ühiskonnas olnud pikaajaline ning rahvuskoondise edu tähendab kodanikele palju. Mõtlen siinkohal taas ühele tähtsale momendile Mandela elus, kui ta, olemata eriline spordihuviline, läks 1995. aastal ragbivõistlusele, kus LAV võitis MM-tiitli, sest see oli ideaalne pinnas inimeste ühendamiseks. Niisamuti ühendab kahtlemata ka jalgpall.
Veel kord, unustage eelarvamused! Sport võib avada ootamatuid suhtlusaknaid. Kui satud näiteks mõne suuluga juttu ajama ja saad kuulda, et tal on neli naist, tekib automaatselt hulk seoseid, millel pole mingit alust. Polügaamial on LAVis hoopis teise värving. Ka president on mitmenaisepidaja. Selleks et kas või seda kultuurikildu mõista, peab püüdma natuke süveneda.
Ja pole mingit kahtlust, et LAV, see vikerkaareriik kogu oma inimeste ja looduse paletis, süvenemist ka väärib.
Maailmas palju ringi rännanud Hendrik Relve on ajakirja Eesti Mets peatoimetaja. Rahvas valis tema reisisaadete sarja «Kuula rändajat» (toimetaja Haldi Normet-Saarna) tänavu Vikerraadio paremuselt teiseks saateks.