Venemaad ennast kohtumisel muidugi polnud, küll aga oli tema olemasolu tuntav
Juhtkiri: kaksteist ministritooli
8. märts 2014, 10:41
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Isegi juhul, kui Euroopal ei tuleks praegu astuda vastu välisagressioonile Ukrainas, ärataks kolme Balti riigi, viie Põhjamaa ning nelja Visegradi riigi välisministrite ajaloos teise kohtumise puhul tähelepanu just see, et tegu on Venemaa lähipiirkonna maadega.
Kui kohale oleks kutsutud ka mõned lõunapoolsemad riigid, võiks pooltõsiselt öelda, et eile ja üleeile oli Narvas tegemist Venemaa «lähivälismaa» üritusega. Ehkki selline terminoloogia, mida idanaabri avalikkuses kultiveeritakse, kannab endas nimelt just kõrvaltähendust, et Venemaa piiririigid on ühtlasi Vene õigustatud mõjusfäär.
Venemaad ennast kohtumisel muidugi ei olnud, küll aga oli Venemaa olemasolu tuntav. Ühelt poolt toas oleva elevandina, teisalt aga lihtsalt geograafilise faktina, sest kiviviske kaugusel välisministrite arutelupaigast, otse üle jõe asubki Vene Föderatsioon. Vaade Eesti poolelt Jaanilinna kindlusele ja Ivangorodile pakkus osalejatele elavat huvi, ning need vaated jõuavad ka ministrite koduse auditooriumini.
Kuigi toimunud arutelud pole avalikkuseni jõudnud täies ulatuses (ent arvestades viimase aja pealtkuulamisi, ei saa ju kanalil Russia Today või Youtube’is uusi üllatusi välistada), võib teadaoleva põhjal järeldada, et midagi otseselt uut ja põhjapanevat Ukraina kriisi kohta 12 välisministrit kokku ei leppinud.
Samas on selge, et 12 ministriga on lihtsam samale lainele jõuda kui 28 ministriga. See, et Euroopa Liidu sees on riikidest moodustunud omavahel tihedamalt suhtlevad rühmad, on igati loomulik. Narvas oligi tegu kohtumisega, kus arutelu toimus formaadis 3+5+4 ehk ühelt poolt laiendatud Skandinaavia ning Baltimaad, teisalt Kesk-Euroopa nelik. Kuid seda võib nimetada ka kohtumiseks 8+4, sest Põhjamaad ja Baltikum on omavahel niigi tihedalt suhtlev piirkond, ning kaheksat koordineerib hetkel Eesti, nelja aga Ungari.
Juhul kui Ukrainas oleks kõik rahulik, pääsenuks arutelus mõjule ilmselt hoopis muud teemad, kuid needki poleks olnud kuigi Venemaa-kauged. Energiajulgeolek on kõigi jaoks oluline küsimus ning meilgi toimub selles vallas areng: äsja avatud Eesti-Soome teine elektriühendus, merekaabel Estlink-2, plaan ühendada Eesti ja Soome merealuse gaasijuhtmega Balticconnector ning vedelgaasiterminalide arendus Läänemere ääres. Ungari välisminister mainis aga näiteks piirkonna riikide ootust, et USA Kongress kõrvaldaks sealse kildagaasi ekspordi piirangud meie riikidesse.
Kohtumine tõstis Eesti piirilinna korraks paljude Euroopa maade kaardile. Peame selle eest tänama küll Ukrainat, kelle probleemid on hetkel põhiline huviärataja kõikvõimalike lipsuga härrasmeeste koosolekute vastu. Kui Narvas õnnestus teha midagi, et EL tervikuna jõuaks Ukraina aitamises ühtsemale ja selgemale joonele, oli sellest üritusest ka midagi kasu.