Riigikogu liige Liisa Pakosta (IRL) leiab steriliseerimise lubatavuse arutelu kommenteerides, et praegu ei ole see liiga rangelt reguleeritud.
Liisa Pakosta: lapsesaamine on tervise tunnus
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Meditsiinilise näidustuseta steriliseerimine on operatsioon, mis klassikalises mõistes halvendab inimese tervist, aga muudab tema elustiili. Seda tehakse teatud tingimustel maksumaksja raha eest samamoodi, nagu arstide poolt vajalikuks peetud lõikuseidki. Muide, samal ajal ootavad arsti juurde pääsu ja operatsiooniaega inimesed, kellel on tõesti tõsine tervisehäda.
Steriliseerimine tehakse tervele inimesele eesmärgiga võtta temalt ära üks terve inimese tunnuseid ehk soojätkamise võimekus, et seeläbi parandada tema seksuaalelu. Sama loogika järgi võiks ju maksumaksja tasuda ka muud samal eesmärgil tehtavad operatsioonid, mis soovid iganes kellelgi on näiteks oma mingite kehaosade suurendamiseks või vähendamiseks, sest ka see võib teenida sama eesmärki.
Olgem ausad ja sõnastagem talupojamõistuse järgi, meditsiinilise näidustuseta steriliseerimine tõenäoliselt siiski pole midagi, mida tasuda maksumaksja raha eest ning paljudes riikides meditsiiniabi raames niisuguseid teenuseid, sealhulgas ka vasektoomiat või steriliseerimist, ei pakuta. Steriliseerimine on üldnarkoosis tehtav, organismi paratamatult kurnav operatsioon, millega võib kaasneda rida tüsistusi ja tervisehäireid. Sellest avalikult ei räägita (arstid operatsiooni soovijaid küll loomulikult teavitavad), sest sageli ei söandata üldse avalikult enda steriliseerimisest rääkida. Arvata, et sellisel inimese muutmisel pole mingitski psühholoogilist mõju, oleks ka väga naiivne. Ka selles samas perefoorumis andis tooni osalejate kinnitus, et ise ei kavandata sellist operatsiooni küll teha, lihtsalt arvatakse kaasa, mida keegi teine võiks soovida.
Heakene küll, Eestis steriliseerimist lubatakse, ent teatud tingimustel ning neid tingimusi ei saa pidada ebamõistlikuks. Õiguskantsler Indrek Teder on 2012 detsembris analüüsinud selle piirangu põhiseaduspärasust ja juhtinud tähelepanu, et põhiseadus kaitseb ka inimeste tervist ning laste saamine on tervise normaalne osa. Eesti keeles ilma juriidiliste knihvliteta sama asja öeldes kõlaks lause nii, et oma tervise ärarikkumine ei ole inimese põhiseaduslik õigus. Kui inimene seda siiski soovib teha, on õiguspärane teatud tingimuste seadmine.
Noorematest inimestest vähemalt iga viies kahetseb hiljem valusalt tehtud pöördumatut otsust - see on ilmnenud riikidest, kus eapiir on mõnevõrra madalam.
35 eluaastat on täna ühiskondliku kokkuleppe alusel piiriks seatud ja selle mitte madaldamist toetab ka tõik, et Eestis sünnitatakse üha hilisemas eas. Isegi perekond üleüldse luuakse üha hilisemas eas.
Mõned faktid veel - riigikogus tutvustatud Tartu Ülikooli uuringust selgus, et lapse saamisel on peamiseks takistuseks partneri puudumine, teisel kohal aga enese liiga noorena tundmine, ammu enne igasuguseid lapsetoetusi (mitte et need vajalikud poleks, lihtsalt inimesed tunnevadki endid noorematena). Sellest järeldub, et ülimalt tõenäoliselt hakkabki inimene tajuma oma lapsesaamise soovi alles võib-olla hilistes kolmekümnendates («nüüd olen lapsesaamiseks valmis!» on hüüatus, mida võib ajakirjanduses küll kohata). Inimeste tervisenäitajate üldise paranemise baasil pikeneb ka naiste fertiilne iga (mitte et see ennegi väga lühike oleks olnud, nagu tõendavad vanad kirikuraamatud).
Üha tihenev soov saada lapsi hilisemas eas tingis ju alles hiljuti kunstliku viljastamise eapiiri ülepoole lükkamise ja sellega seoses riigile täiendava rahalise kohustuse võtmise. Normaalseks ei saaks pidada olukorda, kus kõigepealt maksumaksja raha eest steriliseeritakse ja aastad hiljem maksumaksja raha eest kunstlikult viljastatakse.
Lisaks veel juurde, et kärgpere (st et senine lapsevanem alustab uut elu täiskasvanuga, kes pole tema senise lapse bioloogiline vanem) on kõige kiiremini kasvav perekonnaliik üldse – see omakorda tähendab, et kui inimesel hetkel pole soovi last saada, võib see soov kergesti tekkida uue partneriga perekonda luues – sellele viidati korduvalt ka foorumis.
Peredel, kes ei soovi lapsi saada, on võimalik kasutada rasestumisvastaseid vahendeid. Kui kaalumisel oleks noortele tasuta kondoomide jagamine versus steriliseerimise ea allapoole toomine, pooldaksin kindlasti esimest varianti.