Tutvustades Eesti e-lugu teistele riikidele, tunnen end ulmeajakirja peatoimetajana. Kuulajatele on see huvitav ja uskumatu. Publik kuulab, huultel vau-efekt. Kõik see on ilus hetkeni, kui keegi küsib, et kas teil, eestlastel, on oma jutu tõestuseks ka teaduslikku analüüsi ette näidata. Kui palju on kasu Eesti ühiskonnale digiallkirjast ja mitu protsenti võiks kasvada Saksamaa majandus, kui elanikkonnast pooled hakkaksid kasutama digiallkirja? Hmm, hea küsimus…
Eestlastel on maailmas unikaalne infoühiskonnas elamise kogemus ning selle asemel, et koostada järgmine harta järjekorranumbriga 382, võiksid just eelkõige pehmete valdkondade esindajad parandada oma konkurentsivõimet e-Eestit mõõtes ja mõtestades. E-valimised jah/ei? Vanemaealised ja digiretsept? Enamik riike ainult filosofeerib nendes küsimustes, meie saame kirjeldada praktilist kogemust.
See on vaid üks näide, kuidas saaksime oma nõrgemat rahvusvahelist konkurentsivõimet tugevdada. Samalaadseid plaane saab välja mõelda pea kõigis valdkondades. Näiteks juurasektoris selle asemel, et tegeleda oskuste ekspordiga, keskendutakse «Ansip vs Sõnumileht»-tasemel küsimustele. Meie juuraspetsialistid ei saaks välja müüa intellektuaalse omandi õiguse kompetentsi, sest meil napib kogemust, kuid maailm januneb konsultatsiooni järele, kuidas näiteks asutada ettevõtet 18 minutiga.
Suur osa presidendi aastapäevakõnest oli pühendatud haridusele ning üksikisiku konkurentsivõimele. Selleks et konkurentsis püsida ja teenida iga kuu 1000 eurot rohkem, tuleb oma tunnihinda tõsta ca 10 eurot. Ilusate silmade eest tööandjad sellist palgakasvu ei võimalda. Vaja on võimet toota suuremat lisandväärtust, tuleb omandada lisaoskused.
Linnar Viik tegi kunagi ettepaneku, et igal erialal peab olema vähemalt kümne ainepunkti eest kohustuslikku erialaspetsiifilist ITd. Ning vähemalt 20 000 spetsialisti aastas, kes juba on tööturul, peaksid saama töönädala võrra valdkonnale olulise täienduskoolituse programmi. Aga sellest üksi on vähe. Õppeainete omavaheline sidumine on Eestis pigem sõnakõlks.
Ülikoolid on arvamusel, et parim viis noort inimest eluks ette valmistada on eraldada majandushuvidega noored tehnikahuvidega noortest ning disainist vaimustuvad peita üldse teise linna. Samuti ollakse veendunud, et parim viis teadmiste andmiseks on õpilaste lukustamine pooleteiseks tunniks suurde ruumi.
Kui tahame konkurentsis püsida, peab rahval olema tahe ja võimalus end täiendada. Võiks olla riiklik eesmärk, et vähemalt 100 000 inimest teenib aastal 2020 tänasega võrreldes igas kuus 1000 eurot rohkem ehk on suutnud oma tunnihinda 10 euro võrra tõsta oma oskuste täiendamisega. Haridus- ja majandusministeerium peavad looma keskkonna, mis selle eesmärgi saavutamist toetaks. Selge on see, et ilma radikaalsete muutusteta seda eesmärki ei saavuta, ning ka haridusasutusi tuleb reformida. Alustada võiks näiteks mõnest ülikoolist, kes ikka veel oma kohta otsib.