/nginx/o/2015/09/09/4469527t1h1907.jpg)
Meenutades lähiajaloost tänaste sotsiaaldemokraatide jõulisemat osalust tegevvõimu juures, ei saa üle ega ümber Andres Tarandi valitsusest, mis oli võimul novembrist 1994 aprillini 1995. Tarandi valitsust nimetatakse jõulurahuvalitsuseks. Peale valge rahulipu kerkimise sisepoliitikas peetakse silmas ka kaalukamate otsuste vältimist.
Eesti järgmise koalitsiooni koosseis on olnud seni suuresti spekulatiivsete arutelude tallermaa ja asjaosaliste retoorikat on saatnud uinamuina-stiilis laused «iga asi omal ajal», «pole veel kindel, kellele tehakse ettepanek», «ootame ametlikku konsultatsioonide algust» ja nii edasi. Mõistagi on see kõik korrektne. Iseasi, kas selline jaanalinnumäng on praeguses olukorras avalikkuse huvides.
«Rääkigem suud puhtaks,» nagu soovitas Ülo Nugis kuulsas lauses, mis on pandud lausa laulu sisse (Alo Mattiiseni muusikaline satiir «Eestile on kombeks»). Ilmselt ei pea me punktipealt teadma, kes kellega, mis kell ja millises Tallinna vanalinna restoranis kohtub, kuid mitmed suured küsimused nõuavad siiski vastuseid.
Riigikogu valimisteni jääb vaid aasta. Reformierakonna värskendussoov on ilmne ja Siim Kallas valitsusjuhina võiks seda pakkuda küll – ta on teistsuguse suhtlusstiiliga kui Andrus Ansip. Ja sotside jutt ei lase end juba pikemat aega kahtepidi mõista. Ilmselt suurendatakse mingeid toetusi ja tehakse rohkesti head nägu. Kevadkollektsioon, nagu hea kolleeg Tuuli Koch selle oma artiklis tabavalt ristis, või valge kampsuni valitsus – kuidas võtta – tõotab saada niisamuti rahuliiduks, nagu seda oli 20 aasta tagune.
Selge on aga see, et iga seesuguse vangerdusega tõmmatakse nii mõnelegi asjale pidurit. Mõneti on see paratamatu, sest ainuüksi uute inimeste sisseelamine võtab aega. Kuid millele siis?
Ansip on mitmes usutluses kinnitanud, et ei anna uuele valitsusjuhile suuniseid. See on ilus jutt, ent mõned asjad siiski huvitaksid – on ju Ansip ka vähemalt esialgu tulevast võimuliitu vedava erakonna juht.
Mis saab haldusreformist? Mis saab parvlaevaühenduse ümberkorraldamisest, kus olla iga päev arvel, nagu hiljuti räägiti? Mis saab ümberkorraldustest üldhariduses? Mis saab lahingutehnika hankest, mille võimalikust edasilükkamisest kirjutasime eilses lehes? Neid küsimusi on veel.
Mind huvitaksid vastused neile tunduvalt enam kui isegi see, kes täpselt millise ministeeriumi oma kontrolli alla saab (ning ühtlasi lootuse, et enne järgmisi valimisi pehmete ja värviliste ajakirjade veergudel esineda).
Valge kampsun on sõbralik, pehme, soe ja … uinutav. Mõnikord sünnib siiski ka olulisi asju. Just Tarand oli see, kes rääkis esimese valitsusjuhina kompromissist idapiiri suhtes.