Sel reedel saab Sirbist lugeda:
Reedel Sirbis: fookuses ühe protsendi seadus, tantsulavastused, lastekirjandusest
6. märts 2014, 14:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Protsendid
Kolm aastat tagasi Eestis kehtima hakanud kunstiteoste tellimise ehk ühe protsendi seadus läheb juba muutmisele. Sirp analüüsib seaduse kitsaskohti nii arhitektide kui kunstnike vaatenurgast, arvustades ka protsendiseaduse tulemusena sündinud teoseid.
Arhitekt Ralf Lõoke: «1 protsenti võiks (maastiku)arhitektuurile eraldada, alustuseks.»
VERONIKA VALK
18. veebruari Päevalehe artiklis «Probleemne protsendiseadus läheb muutmisele» on lugeda: «Protsendipõhimõtet rakendatakse peale Eesti ka Soomes, Rootsis, Norras, Inglismaal, Hollandis, Prantsusmaal, Saksamaal, Austrias, Belgias ja veel mitmes riigis.» Siinkohal võiks küsida, et kui mujal tundub kunstiteoste tellimise seadus ehk nn protsendiseadus toimivat, siis miks ja kuidas neis riikides seda põhimõtet täpsemalt rakendatakse. Kui seadust Eestis muutma hakatakse, siis millises suunas? Mida teiste kogemusest õppida?
REET VARBLANE: Praegunegi seadus on parem kui seaduse puudumine
Protsendiseaduse raames on siiani enamasti arglikke väikseid objekte loodud.
Kui mõelda kunstiteoste tellimise seaduse (KITS) riigikogus vastu võetud «nuditud» variandi peale, kust on välja jäetud omavalitsused, rääkimata eraõiguslikest ehitajatest, ning riigikogulaste üleoleva käitumise peale selle seaduseelnõu arutamisel – kuigi tollane kultuuriminister Laine Jänes avaldas pateetiliselt lootust, et seadus toob kaasa paradigmaatilise suhtumise muutuse kultuurivaldkonda –, on päris nutune tunne: poliitikud on taas kultuuriinimestele ära teinud.
OLEG SOBTŠUK : Sõda Krimmi poolsaarel ei olnud olemas
Viimase kolme kuu vältel, mil Ukraina olukord on olnud ebastabiilne, on selle maa elanikud tunda saanud mis tahes prognooside ja eksperdiarvamuste paikapidamatust.
Ukrainas algasid protestid suure ootamatuse tagajärjel: president Janukovõtš pööras ühtäkki kõrvale eurointegratsiooni kursilt. Ka kogu sellele järgnenud aja jooksul on ukrainlasi tabanud üks ootamatus teise järel.
ANDRES HERKEL: Eesti kultuuri imperatiiv: ärgem olgem poolearulised!
Kui ukrainlased seisid Kiievis oma maa vabaduse ja euroopalike väärtuste eest, siis heiastus mulle kaks võrdluspilti Eestiga. Ukrainlaste suurimad ühiskogunemised toimuvad siis, kui riigivanker on rööbastelt maha sõitnud ja rahvas sekkub pigem protestimeeleavaldusega, mitte ei tulda kokku ühe või teise poliitilise osapoole toetuseks. Meist enam kui nelikümmend korda suurem rahvas mitte ei laulnud hardalt koos, vaid võitles oma riigi julgeolekujõududega: barrikaadid, veekahurid, pisargaas, snaiprilasud ja inimohvrid. Rahvaste õnn ja edu ei sõltu alati nende arvukusest.
ARGO ROSIN: Püramiidita ei ole püramiidi tippu
Niisamuti ka, kui õppe- ja teadustöö riikliku finantseerimises keskendutakse peamiselt vaid tippudele, toob see pikas perspektiivis kaasa tööstuse kaldumise teatud valdkondade poole või lausa vildaka ühiskonnakorralduse. Valdkondadevaheline tasakaalustamatus tekitab turul paratamatult seisu, mil alarahastatud valdkonna spetsialistide järele tekib suurem nõudlus. Sellega kaasnevad kõrgemad kulud tööjõule, sisseostetavatele teenustele või tehnoloogiatele. Riikliku rahastamise keskendumisega ainult tippteadusele, nendes valdkondades tööstust omamata, toodame Eesti maksumaksja raha eest tööjõudu ja teadmisi välismaale, mõistmata küsida õiget hinda.
Oleme rahastanud mitut valdkonda, ilma et ühiskond või tööstus oleks sellest kas või moraalset kasu saanud. Mis on riigi mõte? Kas mitte sama keelt ja kultuuri kandva inimgrupi suunatud liikumine, kus kaaskäijat tema teekonnal abistatakse?
VEIKO MÄRKA: Kes see Ansip veel oli?
Viimase paari nädala meediavoos on üllatava tähelepanu pälvinud sedavõrd mõttetu ja tähtsusetu tegu nagu Eesti Vabariigi peaministri, kellegi Andrus Ansipi tagasiastumine. See oli 4. märtsil esiuudis näiteks «Aktuaalses kaameras», kus mees koguni ise kohal käis.
Vähemalt viimase kolme aasta jooksul on peaministri ametikoht omandanud mööbli funktsiooni. Temast on saanud samasugune esindusisik nagu presidendist ja viimane märkimisväärne sündmus Ansipi karjääris oligi lapsik kemplemine selle ümber, kas ta peaks ikka Sotši olümpiamängude avapeol ennast demonstreerima või mitte.
Fookuses tantsulavastused
Tantsulavastused moodustavad Eestis kõigist uuslavastustest 14 protsenti, kogudes vaid 8 protsenti kogukülastustest.
Eesti lastekirjandus aastal 2013
Algupärast laste ilukirjandust ilmus 2013. aastal võrreldes eelmisega 25 protsenti rohkem.
Arvustamisel
Kai Kaljo näitus «Isa kirjad»
Ugala «Kahe isanda teener»
Tallinna Kammerorkestri «Kivimäe virtuoosid» ja ERSO «Ilja Muromets»
Mati Põldre dokumentaalfilm «Koguja»
Toivo Raidmetsa näitus «27 tooli»