Ettevõtja ja algatusele «Elamisväärne Riik» alla kirjutanud Karli Lambot kirjutab Postimehe arvamusportaalis, et erinevalt majandusteemadest väldib Siim Kallas targu küsimusi sohitegemisest poliitikas nagu peibutuspartlus, poliitikute sissekirjutustega manipuleerimine, avaliku ressursi kasutamine poliitkampaaniates ning küsimus riigi poolt ametlikuks tunnistatud vaid neljast maailmavaatest.
Siim Kallas esitas pühapäeval Reformierakonna üldkogul peetud kõnes üleskutse, et teeme rahvaküsitluse teemal, kas Rail Balticat on vaja või mitte? Niisuguse «võta või jäta» küsimuse püstitamine on oma tahte peale surumine. Põhjust olnuks aga teha ettepanek referendumiks küsimusega, kas see peaks minema üle Pärnu või mööda olemasolevat Tallinna-Tapa-Tartu-Valga trassikoridori.
Kallase kõne tervikuna oli aga vastukaja Eesti ajakirjanduses avaldatud viimase paari aasta pretensioonidele just Reformierakonna kohta.
Usaldusest poliitikute vastu
Kallas küll nendib, et riigikogu kummitempliks muutumine on probleem, kuid põhjuse ja tagajärje vahel seost ta ei näe. Eurovolinik arvab, et valitsuse ja riigikogu koostöö peaks tugevnema. Tegelikult oleks oodanud liberaalse erakonna uuelt peaministrikandidaadilt avaldust ennekõike poliitilise konkurentsi avamisest ja põhiseadusele kohase parlamentarismi taastamisest.
Harta 12, Rahvakogu, manifestid ja algatused on ennekõike märk sellest, et parlamendierakonnad ei kõneta enam oma rahvast, keda justkui esindatakse.
Jaan Männik tegi täpselt aasta tagasi üleskutse (vt 18.03.13 Postimehes) uue ettevõtlust väärtustava erakonna loomiseks sõnadega: «Eesti poliitikas on probleem, et eetika ja usaldusväärsus ei ole justnagu päevakorras, kas eksid selle vastu või mitte – selle eest ei karistata ja see ei too tagajärgi kaasa. Valetamisest ja vassimisest on tehtud juriidiline küsimus, sest te ei saa ju tõestada, et see on nii».
Männik kutsus selle avaldusega Eesti poliitikasse uusi inimesi, kes suudaksid taastada usalduse poliitikute ja rahva vahel. Aga ta sai Kallase, kes on tänaseks juba ka Männiku mure osavalt üle võtnud. Kas me saame aga Kallaselt sama veenvaid vastuseid R-Hoolduse rahastamise ning VEB fondi segaduste kohta?
Erinevalt majandusest väldib Kallas targu küsimusi sohitegemisest poliitikas nagu peibutuspartlus, poliitikute sissekirjutustega manipuleerimine, avaliku ressursi kasutamine poliitkampaaniates, küsimus riigi poolt ametlikuks tunnistatud vaid neljast maailmavaatest jms. Ühe mündi kaks lahutamatut külge on hoopis poliitika ja majandus. Ei saa seista ausa võistluse eest erainitsiatiivil põhinevas ettevõtluses, kui samal ajal poliitikas konkurentsi mängureeglid hoopis teised. Just niisugune vastuolu on viimaste aastate rahulolematuse üks allikaid.
Kallas soovib ühelt poolt küll osaleda arvamusfestivali stiilis võrdsete osapoolte ideede võistluses, kuid teisalt poolt näeb Reformierakonda selle keskmes. Kui niisugune positsioon saavutatakse ausal viisil, siis on see mõistlik soov. Kui aga tänu parlamendierakondade 5 miljonile eurole, mis riigieelarvest endale võetakse, siis on võistlus jätkuvalt ebaaus.
Riigi rollist majanduses
Eesti majandusest rääkides teeb Kallas avalduse, et meil on liiga palju riigi osalust ja vähemalt osa sellest tuleks erastada. Kallase sõnutsi on riigiettevõtted, kasutades oma eelisseisundit, hakanud töötama pigem selleks, et poliitikutega hästi läbi saada, selle asemel, et tõhusamalt majandada.
Vaatame siis ka faktidele otsa. Kui Kallas oli Tiit Vähi valitsuses välisminister, otsustati 1996. aastal erastada Estonian Airist 66-protsendiline enamusosalus. Ja kui Kallas oli Mart Laari valitsuses rahandusministriks, kuulutati 2000. aastal välja nii Eesti Raudtee kui ka Edelaraudtee erastamine. Kõik tehti justkui Kodanike riigi manifesti, st õpiku järgi.
Mis on aga Kallase osalusel seni tehtud erastamisotsustest tänaseks saanud? Andrus Ansipi esimene valitsus taasriigistas Eesti Raudtee juba 2007. aastal. Ansipi teine valitsus taasriigistas Estonian Airi 2010. aastal. Ansipi kolmas valitsus on 2014. aastaks taasriigistanud reisirongiliikluse ja 2016. aastaks kavandamas ka praamiliikluse riigistamist. Kas on tegu veel ühe ja sama erakonnaga?
Kallas kõneles, et maksusüsteem peab ajaga kaasas käima. See ei saa tähendada muud, et senistest programmilistest dogmadest osaliselt loobutakse. Samuti tuleb nõustuda sellega, et kohalikul finantsturul on vaja suuremat paindlikkust ja majanduse elavdamiseks on vaja leida suuremas mahus finantseerimislahendusi väljaspool traditsioonilist pangandust.
Kuid sama etteheide tuleb teha ka riigile endale, mis peab ELi abiraha jaotamisel mõistlikuks seda jagada eranditult toetustena, nii et täiendava kapitali kaasamise surve eraturgudelt on olnud minimaalne.
USAs on põllumajanduse investeeringutoetused üles ehitatud pea täies ulatuses kaudsetele toetustele (põhiliselt riigigarantiidele) ja vaid kümnendiku osas kapitalitoetustele, mis on viinud selleni, et nende põllumajanduspoliitika kaasab maapiirkondadesse ühe riigi poolt kulutatud dollari kohta keskmiselt neli korda rohkem investeerimisvahendeid kui Euroopa Liit.
Reformierakond paindub vaesuse ees
Vaesuse teema on erakondadeülene ja loodetavasti ei rääkinud Kallas sellest vaid suusoojaks. Viletsuse olemasolu tunnistamine ja sellest kõneleminegi on juba väike edasiminek. Vaesusega võitlemine tähendab suurema ümber jagamise vajaduse tunnistamist. Ja otseselt väljarändest kui palgavaesuse ühest tagajärjest ning järgmise kümne aasta suurimast ühiskonna koormast ei rääkinud Kallas sõnagi. Meil ei ole enam aega.