Tallinna ja riigi lahingus kannatab rahvas
Juhtkiri: sõda meie arvel
4. juuni 2010, 00:51
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ehkki maailmamajanduses valitseb endiselt ebakindlus, on märke, et masu annab siiski järele. Olgu näiteks kas või sel nädalal avaldatud Euroopa Keskpanga sõnum, et eurotsooni elanikud on taas hakanud julgemalt laenama.
Eestis annab optimismiks alust euro, mis loomulikult ei too tähti taevast alla, aga ootus iseenesest on positiivse märgiga. Ja lõppeks on ju kohe käes kauaoodatud suvi, mis peaks igaühe tuju kraadi võrra tõstma.
Ometi masendab meid tunne, et elame lakkamatul sõjatandril. «Raketirünnakus hukkusid süütud tsiviilelanikud,» ütlevad mõnikord ajalehtede pealkirjad. Meid füüsiliselt ei tapeta, aga vaimselt oleme küll Toompea ja all-linna sõja ohvrid.
Politoloog Ivar Tallol on tuline õigus, kui ta ütleb, et poliitikud minetavad totaalselt parteistunud Eestis järjest sagedamini võime mõelda rahvale. Üha jõulisemalt, ilma igasugust häbi tundmata, on keskmes erakonnahuvi, sihiks kohad riigikogus.
Ilmeka näite pakkus tänavune kevadtalv, kui erakonnad hakkasid nagu üks mees rakendama kampaaniavankri ette töötuid, üks värvikamas sõnastuses kui teine, selmet probleemiga sisuliselt rinda pista.
Tallinn pole suurlinn, kuid on Eesti kohta väga suur linn. Piisavalt suur, et mõjutada kogu ülejäänud Eestit. Kui jaekaubanduskett on sunnitud kohaliku maksu tõttu Tallinnas hindu tõstma, tõusevad hinnad kogu Eestis.
Tallinn on näidanud, et võib vajadusel luua paralleelstruktuure ja neid ka elus hoida, mida Pärnu näiteks ei suutnud. Kuid väikesed omavalitsused toetavad pealinna avaldusi, kui Edgar Savisaar tõstab teemaks munitsipaaltasandi iseseisvuse ja alarahastamise.
Paremerakonnad püüavad sotside roosiga ehitud keskerakondlikule linnavalitsusele päitseid pähe panna, kasutades selleks nii juriidilisi nõkse (kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmine) kui ka lihtsalt kiusamist. Tallinn omakorda vastab «koalitsioonivägede rünnakule» «sissisõjaga»: tehakse kõva propagandat, kindlustatakse jõude lojaalsete võitlejatega jne.
See madin käib meie kõigi arvel. Meie tahaksime, et meil oleks tööd ja leiba, et lapsed saaksid hoitud ja haritud, teed ja tänavad korda. Selle asemel kulutatakse aga raha plakatitele ja nuumatakse avalike suhete büroosid.
Parteihuvide tagaajamine võib perspektiivis peita endas ohtu demokraatiale. Ajaloos on küllalt ette tulnud poliitilisi jõude, kes lubavad vabastada rahva erakondade orjusest. Just sellisele populismile võib tekkida soodne pinnas ning tagajärjeks oleks kindlasti hoopis üks teistsugune riik hoopis teistsuguse süsteemiga. Tõenäoliselt selline, milles me elada ei tahaks.