Isamaa ja Res Publica Liitu kuuluv Lauri Vahtre ütles täna Ukraina olukorra arutelul riigikogus, et ühel ilusal päeval kaob president Vladimir Putini huultelt ehk üleolev muie, nii nagu kadus see diktaator Ceausescu näolt, kui tema võim murdus, sest iga hullumeelsel kursil sõitev riigilaev läheb ükskord põhja.
Loomulikult meie tänane avaldus ei muuda Venemaa hoiakuid ega sunni teda vaguralt Krimmist taanduma. Keegi ei teegi endale sellist illusiooni. Sellegipoolest on meie kohus seesinane avaldus teha, sest kui me seda ei teeks, siis meie vaikimist tõlgendataks õigusega kui vaikivat heakskiitu agressorile. Niisiis on meie asi anda täna oma sõnum maailmale ja Ukrainale.
Mis peaks saama Krimmist? Praegu, konkreetselt praegusel ajahetkel on küsimus just Krimmis. Seda meie ei otsusta. Kuid rahvusvahelise üldsuse osana on meiegi asi välja öelda, et selleks, et seda küsimust üldse kuidagi lahendama hakata ja püsiv lahendus saavutada, on vaja taastada status quo, mida rõhutas ka välisminister, see tähendab siis olukord nii, nagu see oli, ja sellisel juhul kuulata ära kõik osapooled ja hakata lahendust otsima. Vastasel korral me saame olukorra, kus seadusrikkumine loob seadust, õigusrikkumine loob õigust ja vägivald loob maailma korda.
Kuid mida ütleb selliste hoiakute peale Venemaa? Venemaa räägib selle peale mõttetusi, valet, küünilist valet, mida siin on korduvalt ka refereeritud. Nii küünilist ja nii lolli juttu, vabandage väljendust, et tekib küsimus, kas on tegemist meie pilkamisega, terve mõistusega inimeste mõnitamisega. Või Venemaa juhtkond tõepoolest ise usub seda, mida ta räägib, ja sellisel juhul meenutagem proua Merkeli märkust, et president Putin näib olevat kaotanud sideme reaalsusega. Meil peab tekkima tunne, et Euroopa elab jälle kõrvuti kuldhordiga või keskaegse, sultanaadiaegse Türgiga.
On paradoksaalne, kurb ja kahetsusväärne, et nüüd need, kes on kaotanud meie arvates reaalsuse, arvavad omakorda, et meie oleme kaotanud sideme reaalsusega, sest reaalsus olevat kuskil mujal, seal, kus on jõud ja vägivald. Mida teha inimestega, kes elavad teises maailmas? See on raske küsimus. Mida teha inimestega, kelle maailmapilt tardus kuskil 1949. aasta paiku, kes elavad kesest külma sõja aegseid viirastusi, kes põhjendavad mida iganes rahvusvahelise imperialismi ja suurkorporatsioonide vandenõudega? Mina ei oska siit puldist praegu öelda, mida selliste inimestega teha. Võin vaid nentida, et tegemist on kultuuriprobleemiga, nagu endine kultuuriminister siin ka esile tõi. Ma olen temaga täiesti nõus.
Me näeme oma silmaga tsivilisatsioonide kokkupõrget, millest juba mitukümmend aastat tagasi kõneles Samuel Huntington ja mida meie enne teda nägime 50 aastat oma silmaga iga päev Nõukogude okupatsiooni tingimustes ja mida kahetsusväärselt sageli näeme ka täna Tallinnas. Ühel pool liberaalne demokraatia, teisel pool despotism, jõu õigus, tutvused ja pugemine. Mida teha? Jälle jääb küsimus üles.
Ajaloost on teada, et sellise jõu vastu aitavad ainult teine jõud, meelekindlus ja aeg. Ma ei kõnele siin tingimata sõjalisest jõust. Euroopa Liidul on küllalt ka majanduslikku jõudu. Ja on veel üks suur vaenlane sellisel maailmal. Hullunud diktaatori suurim vaenlane on alati seesama diktaator ise. Paraku, võib-olla enne, kui tõde temani jõuab, sunnib ta maailma tooma väga paljusid ohvreid. Antud olukorras, ma arvan, et veel on võimalik neid ära hoida.
Sestap me apelleerimegi Läänele. Me ei räägi ju Venemaale, kes ei saa aru sellest keelest, mida meie kõneleme. Me ütleme Läänele ja tegelikult võiks meie avalduses olla ainult neli sõna. Me ütlesime ju kohe, me oleme 20 aastat, 25 aastat, kui arvata meie pagulasi, siis üle poole sajandi kogu aeg seda juttu rääkinud, et siin on üks jõud, mida tuleb talitseda. Aga selline ninakus ei tuleks meie avaldusele loomulikult kasuks. Seetõttu me väljendame ennast nii tsiviliseeritult ja võiks öelda, et isegi malbelt, kuid sisu on siiski sellegipoolest tõsine. Tähtis on, kas Lääs ikkagi taipab. Ukraina ja ukrainlased on kindlasti juba taibanud ja seegi on suur asi.
Lõpetuseks. Võib ju kurta, et Euroopa on vana, mugav, inertne, kartlik, et Euroopa läheb põhja. Võib-olla, aga võib-olla läheb põhja hoopis Venemaa. Võib-olla ühel ilusal päeval see üleolev muie president Putini huulilt kaob, nii nagu kadus muie diktaator Ceausescu näolt ühel mälestusväärsel päeval, kui tema võim murdus. Ma ei pea seda üldsegi võimatuks. Pole meie asi jälle siin selle kohta midagi enamat öelda, me võime vaid nentida, et iga riigilaev, mis sõidab hullumeelsel kursil, läheb ükskord põhja. Nii et võib-olla see meie sõnum on siiski natukene ka Venemaale.
