Kui on kaotatud side reaalsusega, võib appi tulla kunst, millel ei peagi olema reaalsusega pistmist, kuid mis ometi on loogiline, kui autoriks on meister. Hakkasin paralleelselt Ukraina sündmustega vaatama Andrei Tarkovski filme. Tarkovski defineerib tõelist režissööri, autorikino meistrit, poeeti niiviisi: ta ehitab oma maailma, mis ei taasesita n-ö päris maailma. Poeedi maailm on eraldiseisev ja allub omaenda reeglitele. Tarkovski viimaseks jäänud filmi «Ohverdus» (1986) peategelane on kirjanduskriitik Alexander. Alexandril on sünnipäev ja tema üksikusse majja on seda tähistama kogunenud lähedased. Istutakse lauas. Televiisoris räägitakse samal ajal, et alanud on tuumasõda. Järgmisel hommikul ärgates meelitab Alexander perekonna majast välja ning ise süütab maja. Tulevad arstid ja viivad Alexandri ära. Tema tummaks peetud poeg tsiteerib selle peale Johannese evangeeliumi algust: «Alguses oli sõna. Issi, miks nad nii ütlevad?»
Käivitan Tarkovski kolmanda filmi, kõigi aegade üheks parimaks ulmefilmiks peetava «Solarise» (1972), kus on kandev roll ka meie Jüri Järvetil. Selle tegevus toimub uurimisjaamas, mis uurib imeliku plasmaookeaniga kaetud Solarise-nimelist planeeti. Ookean on vastanud katsetele teda kiiritusega uurida sellega, et kiiritab vastu, materialiseerides uurimismeeskonna traumaatilised, allasurutud mälestused. Solarist on nimetatud draamaks «kurbusest ja osalisest taastumisest».
Tarkovski järgmist filmi «Peegel» (1975) peetakse üheks kõigi aegade ilusaimaks filmiks. Film on autobiograafiline ja kasutab muu hulgas oskuslikult terviku huvides kroonikamaterjale – Hispaania kodusõjast, Teisest maailmasõjast, Hiina kultuurirevolutsioonist, Nõukogude-Hiina piiritülist –, kõike ei mäletata ju omal algatusel, palju sellest on teiste oma. Muide, «Peeglis» leidub stseen, kus kaadritagune ja selles mõttes natuke tontlik minategelane küsib oma eksabikaasa uue elukaaslase kohta, kas ta on ukrainlane. Mis tähtsust sellel on, vastab eksabikaasa. Jutuga minnakse edasi.
