Juhtkiri: kes on Eesti kvislingid?

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: Urmas Nemvalts

Tallinna linnapeal Edgar Savisaarel oli võimalus jätta oma seisukoht Venemaa agressiooni ja muude Ukrainaga seonduvate sündmuste kohta välja ütlemata. Tal oli võimalus piirduda kasvõi uduse sõnumiga, et «olukord on muret tekitav» või olla vähemalt vait. Miks ta peab kohe Putini sõjapropagandale kaasa kiitma? Miks ta jäljendas peaaegu täiuslikult Kremli positsiooni, mille esitas Venemaa suursaadik Vitali Tšurkin ÜROs? Mis paneb ühe Euroopa riigi linnapea rääkima juttu, mis kordab äsja agressiooni toime pannud Putini eneseõigustusi?

Miks ikkagi oli Edgar Savisaarel tarvis seada ennast positsiooni, kus ta on üksnes Kremli sõjapropaganda ettur, olles kaugel iseseisva poliitiku mõistest? Tõsi, ta ongi juba aastaid harjunud oma huvides kordama sõnumeid, mida suur osa ta valijaskonnast on harjunud kuulma Kremli propagandakanalitest. Siiski pidi ta kogenud poliitikuna aru saama, mis moel ta sõnumit ära kasutatakse.

Savisaare sõnul on ebaseaduslik hoopis Ukraina uus valitsus, mille ometi on ametisse määranud Janukovõtši ajal valitud Ukraina parlament. Savisaar teatab koguni nii: «kaikameeste diktaadi järgi moodustatud Ukraina valitsusel pole aga paraku mandaati ega ka võimekust isegi vabade valimiste läbiviimiseks».

Meeldetuletuseks: kogu võimude lahususe idee õigupoolest toetubki eesmärgile, et ühelgi võimuharul üksinda poleks võimalik absoluutset võimutäiust saavutada.

Selle «kellamehhanismi» eesmärk on ka see, et kui ühe võimuharu esindaja läheb üle piiride, selgelt rahva tahte vastu, siis teiste kohustus on vahele astuda ja «mehhanismi» toimevõime taastada.

Ukraina riigikorraldus oli Janukovõtši ajal formaalselt võimude lahusust jäljendav, aga sisuliselt sellest kaugel. Siiski näeme, et isegi tema oma partei enamusega parlament tegi otsused riigi pööramiseks, kui sai selgeks, et kleptokraatia – varaste võimu – hoidmiseks pole enam mingit võimalust. Kui Janukovõtš põgenes ja Ukraina inimesed nägid ülikalleid veidrusi, mis ta oma nii-öelda eravaldustesse oli kokku kuhjanud, sai üksiti selgeks, miks sel mehel puudus võimalus Maidani esmastele nõudmistele vastu tulla. Iga järgnev ausalt valitud võim oleks lihtlabase varguse ulatuse avalikkuse ette toonud.

Savisaar on harjunud andma uduseid vastuseid. Ta on oma manipulatsioonide tõttu harjunud sellega, et ajakirjanike jaoks on pelk võimalus intervjuuks temaga justkui suur kompliment.

Ukraina lahkuma sunnitud presidenti Viktor Janukovõtšit ja Edgar Savisaart ühendab aga kummalisel kombel see, et mõlemad on saanud uskumatult suuri honorare veel avaldamata raamatute eest. Selget vastust raha päritolu kohta pole kummaltki.

Loomulikult jälgime huviga valitsuskoalitsiooni moodustamist Eestis.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles