/nginx/o/2011/03/28/547017t1h5feb.jpg)
«Kas nüüd võtavad selle vähesegi ära?», «Millal ma ükskord pensionile saan, kui pensioniiga eest ära jookseb?», «Nagunii suren enne ära, kui pensionile saan!» – selliseid hüüatusi võib viimasel ajal kuulda nii vanemate inimeste kui keskealiste suust.
Riigikontrolli audit näitas, et tulevik on tume, sest rahvastik ühest otsast vananeb ja teisest kahaneb. Õli lisas tulle presidendi ütlemine, et võib juhtuda, et pensioniiga tulevikus üldse enam polegi. Inimesed on segaduses ja hirmul. Sest selget sõnumit pole.
Ma ei tea oma tutvuskonnast kedagi, kes oleks pensioniea saabudes rõõmsalt koju jäänud – kõik, kel tööandja võimaldab ja tervis lubab, töötavad edasi. Ent mu ema sai pensionile 55-aastaselt. Tagantjärele tundub see üsna ehmatav. Aga ta sai ka pensioni toona samapalju kui mina ajakirjanikuna Nõukogude Hiiumaa toimetuses. Ja tegelikult töötas temagi sõbranna nime all vaikselt kodus edasi, sest ei mallanud niisama käed rüpes istuda. Tervis oli tal küll juba siis kehv, sest raske maatöö ja kolhoosielu olid jätnud oma jälje.
Tean inimesi, kes ootavad pensioniea saabumist hirmuga, sest kardavad, et neid siis enam töökohas ei vajata, ja hakkavad vargsi koondamisteadet ootama. Mõned lausa varjavad, et saavad nüüd palgale lisaks ka väikest pensioni, sest see võib kolleege kadedaks teha. Kokkuvõttes tekitab see kõik parasjagu pingeid.
Miks peab kõiki ühe lauaga lööma ja sama vanalt töölt ära saatma? Sellel pole mingit põhjendust, sest inimesed pole ju kaugeltki ühesugused ei oma vaimu ega füüsise poolest. Sestap tundub mõte pensioniea hajutamisest pikema aja peale seni tehtud ettepanekutest pensionikriisi vältimiseks üks mõistlikumaid. Siis ei peaks keegi häbenema ka küsimust «Millal sina pensionile jääd?», sest see oleks igaühe enda valik.
Kauem töötamine on kõigile kasulik. Aga sel juhul peaksid tööandjad panustama ka paindlikumatesse töötingimustesse: võimaldama osaajaga ja kodus töötamist, looma kontorisse puhkenurki, osutama lihtsamaid tervishoiuteenuseid. Kuuldavasti oleks selline investeering nüüd uute eurosummade toel täiesti võimalik.
Pensionilisa teenides saaksid inimesed ka kõrgemas eas endale üht-teist lubada, olgu see siis väike reis või uus telekas. Nad saaksid säilitada varasemaga sarnast elukvaliteeti ehk koguni surmani. Andres Arrak on küll öelnud, et pensionisambaks tuleb palju lapsi sünnitada ja üles kasvatada, aga ma pole kuulnud kedagi, kes oma vanaduspõlve laste abile lootes üles ehitaks. Pigem tahame neile ikka anda.
Üks asi veel. Igasugused tavalisest oluliselt kõrgemad eripensionid tuleks üle vaadata. Me ei kujuta õieti ettegi, kui palju neid on. Näiteks kas teadsite, et kogu elu ehitusfirmat juhtinud mees saab keskmisest mitu korda enam pensioni, sest tema töö loetakse tervistkahjustavaks?