Sigrid Kõiv: raha saab lapse

Sigrid Kõiv Foto: SCANPIX

Rahvastiku vananemisest, pensionisüsteemi tumedast tulevikust ja Eesti elu üldisest perspektiivitusest rääkides on kindlad kaks asja: kui inimestel oleks rohkem raha, siis saaksid nad rohkem lapsi, ning võõrtööliste sissetoomine pole lahendus.

Mõlemad argumendid on avalikus arutelus juured nii sügavale ajanud, et valik näibki olevat vaid nende kahe vahel. Ning kuna raha on otsustaja – seda näitavad ka need kaks peamist valikut –, siis ma arvan, et kahekümne aasta pärast on ettevõtlus probleemi võõrtööjõu abil ära lahendanud. Elu tahab elamist ja asjad ajamist ning kui endal ei ole, siis tuleb sisse tuua, nii lihtne see ongi. Küsimus on ainult selles, keda selleks ajaks on vaja sisse tuua – kas ukrainlastest hotelliteenijaid, indialastest IT-inimesi või sakslastest start-up-manager’e.

Aga Eesti enda inimesed? Esiteks on rahvastikus see täitmatu auk juba ees – lapsi saavad ikka need, kes juba ise olemas on. See tähendab, et väikestel põlvkondadel on füüsilised piirid rahvaarvu tõstmiseks ees. Vähe sellest, avatud maailmas kasvanud noored inimesed ei pea end eesti soo tõuloomadeks.

Enamik inimesi tahab mingil oma elu perioodil ka peret ja lapsi. See soov on igikestev ja jääv, mida võib mõningal määral pärssida majanduslik või poliitiline ebakindlus, kuid ainult mõningal määral. Ent inimese valikud ei ole enam piiratud selle keskkonnaga, millesse ta sünnib, nagu pärisorisel talupojal.

Niisiis, olgu maksusoodustused millised tahes, omaenese elu ja eneseteostust ei taha riigi rahakoti nimel ja Eesti põhiseaduse esimesele paragrahvile viidates vähemalt rahu tingimustes keegi tagaplaanile lükata. Nii on kaks-kolm põnni paljude perede võimekuse piir.

Muidugi mitte kõigile ja pered nelja, viie jne lapsega väärivad erisoodustusi. Ometi ei tasu loota, et nende eeskujust innustunult hakkab rahvastik väikeste põlvkondade aktiivsuse tagajärjel plahvatuslikult kasvama. Seda lihtsalt ei juhtu, sest noorel täiskasvanul on esialgu muudki teha.

Olukorda saaks muidugi kiiresti muuta, kui vähendada hariduse saamise võimalusi, sulgeda piirid, luua kujutlus võimsast välisvaenlasest, eemaldada kõik naised tööturult ja muuta pereplaneerimisvahendid kättesaamatuks.

See pole küll ühiskond, kus me tahaksime elada, kuid sündimus suureneks. Iseasi, mida selle seltskonnaga pärast peale hakata, sest pere vaba valik see ju pole, inimestel ei jää lihtsalt midagi muud üle.

Kolleegi Indrek Kuus kirjutas siinsamas mõne päeva eest, et «kruvid tuleb keerata sinna, kus neid vaja on, mitte sinna, kuhu neid on mugav lasta» (PM 28.02). Kuid tundub, et iibest rääkides tehakse just viimast ja «sünnitama!» ongi kogu positiivne programm, mida lahendusena pakutakse. Aga see on liiga lihtne keeruliseks muutunud maailma jaoks, lähtub eeldusest, et mitte misk­i ei tohi muutuda, ja sellepärast ka ei tööta enam.