Eestil tuleb oma liitlasi tegutsema ärgitada
Juhtkiri: Sudeedimaa kordus
3. märts 2014, 12:28
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolmveerand sajandit tagasi astuti pöördumatu samm Teise maailmasõja suunas, ohverdades agressiivsele Natsi-Saksamaale tükike Tšehhoslovakkiat – Sudeedimaa. Kuigi see piirkond oli pärast Esimest maailmasõda jäänud uustulnuk-riigi Tšehhoslovakkia koosseisu, elas seal peamiselt saksakeelne elanikkond. Sellest Hitlerile piisas ja «sakslaste huvide kaitse» ettekäändel nõuti maalappi endale. Pariisis ja Londonis olid võimul poliitikud, kes järeleandmistega kõiges ja kõikjal proovisid kiiresti lähenevat sõda Saksamaaga ära hoida, andmata enestele aru, et just need sammud tõukavad Euroopa suurde sõtta.
Ajalool on halb komme ikka ja jälle korduda. Meil on uustulnuk-riik Ukraina, tema agressiivne naaber Venemaa, viimasel soov «kaitsta Krimmi venelasi» ning kahjuks ka ebakindel ja sõnavahtu vajuv Euroopa. 1938. aasta Tšehhoslovakkial olid lääneliitlastega isegi vastastikused kaitselepingud, millest, tõsi küll, polnud suuremat kasu. Edasi ei tahakski seda paralleeli tõmmata, sest me ju teame, mis järgnes Müncheni sobingule.
Üks on selge: Maidani revolutsioonist on saamas rahvusvaheline kriis, mille sarnast me pole näinud 1990ndate Jugoslaavia kodusõdadest saati. Kuivõrd osapoolteks on suurriigid, võib konflikti eskaleerumine viia meid kriisi, kus peavad ennast ohustatuna tundma ka Euroopa Liidu ja NATO liikmesriigid. Möödunud nädalavahetusel kogunesid erakorralisteks nõupidamisteks paljud Venemaa naaberriikide riigikaitsestruktuurid.
Kui ukrainlased vastu hakkavad, mis on väga tõenäoline, võib alata pikk ja verine sõda. Seejuures on Venemaa president Vladimir Putin oma agressiivsete ja robustsete sammudega tegemas seda, mida Maidan ei suutnud – ühendab ukrainlasi idas ja läänes. Mitmed endised Viktor Janukovõtši liitlastest oligarhid on viimastel päevadel üles astunud seisukohavõttudega, milles rõhutavad Ukraina kui riigi terviklikkust. Harkivi ja Donetski elanikele ei meeldi Maidani kaigastega demokraatia, kuid ka Putini automaaturitele on neil vastus valmis: «Me pole teid siia kutsunud!»
Mida saab Eesti selles olukorras teha? Meie sõna kaalub vähe, kuid meie liitlased seda siiski kuulavad. Ennekõike tuleb oma liitlasi veenda, et tegutseda tuleb kohe praegu. Me vajame reaalseid tegusid, mitte pikki kõnesid. On selleks siis NATO ristlejad Mustal merel, viisakeelud Vene tippametnikele, Venemaa üldisem rahvusvaheline isolatsioon, peamine on saata Moskvasse selge sõnum – EL ja NATO on võimelised agressioonile vastu astuma.
Winston Churchill on öelnud: «Kui lähed läbi põrgu, mine edasi.» Ukraina on just sel teel.