Riigikogu on heaks kiitnud Euroopa Liidu direktiivi patsiendi õiguse kohta saada tervishoiuteenust kõigis EL riikides ja saada tasutud hinnast tagasi haigekassa hinnakirja järgne hind. Kõigil Eesti inimestel on nüüd õigus pöörduda arstiabi saamiseks kas Soome, Lätti või kaugemalegi, aga mitte mingil juhul Eesti teise haiglasse.
Kõik, kes on tundnud haigusest tingitud valu, teavad, et haige soovib sellest vabaneda võimalikult kiiresti. Kannatava patsiendi voodi juures muutub tühiseks iga poliitiku või ametniku sõnavaht ammu aega tagasi kirjutatud haiglavõrgu arengukavast. Kui meil Eestis on arste, kes saavad ja oskavad aidata, siis mille poolest on patsiendi välismaale ravile juhatamine otstarbekas või humaanne? Lisaks patsiendile saadame pärast sinna ka Eesti haigekassa raha.
Kui patsient tohiks ennast ravida ka siinsamas, teises Eesti haiglas, oleks see suur edasiminek. Patsient saab oma vaevast varem lahti, ta saab minna varem tööle ja teenida palka, selle asemel, et vaevelda valude käes ja olla seotud haigushüvitisega.
Paranenud haige on terve
Terve inimene ei vaja haigushüvitist ja maksab makse. Võrdleme kulusid riigieelarvele ja patsiendi isiklikule rahakotile juhul, kui tervishoiuteenust saaks vabalt osta ka Eesti-siseselt.
Selgitan lihtsa näite varal, lihtsuse ja jälgitavuse huvides järgmiste algandmetega: inimese keskmine brutopalk on 1000 eurot ja operatsioon, mida ta vajab, maksab samuti 1000 eurot. Toon näite kuue kuu pikkuse ootetsükli korral, kuigi Eesti haigekassa on kehtestanud maksimaalse lubatud ravijärjekorra pikkuse kaheksa kuud. Taastumine operatsioonist võtab kuu aega, misjärel inimene tööle naaseb.
Võtame kaks sarnast juhtumit, nimetame patsiente Andreseks ja Indrekuks. Mõlema terviseprobleem segab nende töövõimet olulisel määral, samas ei ole tegemist eluohtliku haigusega.
Indrek on tervishoiuteenuse vaba riigisisese liikumisega riigi patsient, kes saab abi kohe. Aimame, et ta on tuleviku-Eestist. Ta kulutab selleks ise tuhat eurot ja on kuu möödudes töövõimeline. Andres on aga tänase Eesti patsient, kes ootab talle vajalikku operatsiooni saamiseks kuus kuud. Vaatleme seda situatsiooni nüüd erinevate osapoolte vaatevinklist.
Vabalt liikuv patsient võidab 18 korda
Patsient Indrek, kes saab kohe operatsioonile, võtab selleks krediidiasutuselt 1000 eurot laenu ja saab minna tööle kuu pärast operatsiooni. Tema kulu on 1000 eurot, millele lisandub krediidi kulukuse määr 20%, (tegelikult väiksem, aga arvutuse lihtsuse huvides leppigem nii kokku), kokku seega pooles aastas 1100 eurot. Indrek teab, et talle kompenseerib haigekassa 1000 eurot kuue kuu möödudes, seega 100 eurot jääb tema kanda.
Kui Indrek kaalub laenukoormust ja võrdleb seda saamata jääva tuluga, vaagib ta nii. Haiguslehel olles hüvitab haigekassa 70 protsenti tema keskmisest töötasust. Seega jääb patsiendil saamata 300 eurot kuus kuue kuu jooksul, mis teeb 1800 eurot. Patsiendi kulu võrreldes saamata jäänud tuluga on 18 korda väiksem.
Riik võidab vabalt liikuvalt patsiendilt 7 korda
Riigikassa ja seal sees ka haigekassa jaoks peaks olema vaade Indreku ja Andrese haiguse ja paranemisel loole järgmine: töövõimetu ja operatsiooni ootavale Andresele maksab riik ootelehel olemise eest haigushüvitist 70 protsenti kuue kuu vältel, ehk 4200 eurot. (1000 x 0,7 x 6) Lisaks jääb riigil saamata sotsiaalmaks, mida Andrese tööandja muidu maksaks selle aja jooksul 1980 eurot (1000 x 0,33 x 6), lisaks jääb riigil saamata tulumaks, mis 1000 eurose palga pealt koguneks umbes 1028 eurot kuue kuu jooksul. Seega tekib riigil sellise Andrese juhtumi pealt täiendavat saamata jäänud tulu 7208 eurot (4200 + 1980 + 1028).
Kohe arstiabi saanud, kuu jooksul paranenud ja tööle naasnud Indrekule tekib haigekassal kohustus hüvitada kulu 1000 eurot. Ärme isegi hakka rääkima, et see on Eestisse jäänud raha. Mõtleme sellele, et Indreku kannatused piirdusid vaid ühe kuuga, samas olid Andrese vaevad nii kuus korda pikemad kui ka riigile seitse korda kallimad.
See ei ole siin vanameelse süsteemi Andrese ja uuemeelse lootuse Indreku lugu. Eesti tervishoiusüsteemi uste taga ootab järjekordades tuhandeid kannatavaid Andreseid, kes sooviksid Indreku kombel vaevast lahti saada ja nii enda kui ka riigi hüvanguks tööle naasta.
Solidaarsem on inimesed terveks ravida
Ja lõpetuseks solidaarsusest, millest hakkavad rääkima kõik, kellele on mõni arengukava inimestest kallim. Solidaarsus peab olema ennekõike kõigi võimalus aktiivselt ja tervelt elada ja solidaarselt ühiskonda panustada. Kui aitame inimestel varem tervenenult tööle naasta, siis suudame vältida sotsiaalabiühiskonda.
Keegi ei suuda mind veenda, et on solidaarsem lasta inimestel kannatada, vaesuda ja halvemal juhul kaotada isegi töövõime, töökohast rääkimata, kui kõiki haigekassas kindlustatud inimesi nende panuse eest siinsamas Eestis terveks aidata. Täna on võimelised ennast oma raha eest terveks ravima ainult jõukad patsiendid, kui haigekassa seda hüvitama hakkab, saavad abi ka kõik ülejäänud.
