Sass Henno: Ellujäämise käsiraamat algajale

Sass Henno
, Kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sass Henno
Sass Henno Foto: SCANPIX

Tähistamiseks on põhjust. Veebruar on möödas ja sellega seoses lõpevad ka mõneks ajaks artiklid, kõned ja manifestid, kus iga vähegi kaalukas arvamusavaldus peab koosnema kolmest komponendist.

Teate küll. Alguses tänase mitterahuldava reaalsuse kirjeldus, siis manitsev pilk prohvetlikult kaljuservalt tulevikku ja lõppu soovitus eelkirjeldatud küsimustega kellelgi kõikvõimsal tõsiselt tegelema astuda. Ise astuda ei saa, sest sa olid just hetk tagasi kaljuserval, mäletad. Seisad seal, manifest pihus, õilis mõte peas, ja kuulad, kuidas publik selja taga järjest ähvardavamalt lähemale astub. Mõni veel mõnitab ka, et «paku siis lahendusi!». Ja siis saabub vaikus.

Et vaikus kõrvulukustavaks ei muutuks, teen selle lahenduste pakkumise tänamatu töö ruttu ära, et kuskilt ei kõlaks edaspidi ühtegi piuksu, et meil pole kandvaid visioone või ideid. Isiksustena. Poliitikutena. Rahvana.

Tõde on, et meil kõigil on väga palju ideid, kuid juba ainuüksi mõte, et nende realiseerimiseks tuleb  harjumuspärasest mugavustsoonist välja astuda, on tüütu. Parem pikutan edasi. See, millega president oma aastapäevakõnes siirast algust tegi, on selle vaktsineeriva ebamugavus-teekonna esimene millimeeter. Austus selle eest.

Me elame ammu teadmises, et praegu 31-aastased inimesed oma rauga-aastatel riigilt pensionit ei saa ja meie kogu elu on nagu töönädal, kus reedele järgneb esmaspäev. Me teame, et meie meeste surma-võistluse pjedestaalil on kulla, hõbeda ja pronksi võitnud alkoholism, südame-veresoonkonna haigused ja vähk ning ainus võimalus neid poodiumikohtadelt alla tõugata on igapäevase sihikindla ja tahtlike valikute treeninglaagris. Ei joo. Ei suitseta.

Ei õgi end haigeks. Kuigi see kõik on jube mõnus.
Siit edasi – kui oleme juba paotanud «saa ilma riigita hakkama» seiklusraja väravad – liigub mõte selleni, et vajame alati ka varuplaani. Ole sa üksik inimene, perekond või poliitik. See on aiamaa, metsatukk ja puhta veega kaev kuskil hajaasustatud maapiirkonnas. Osta maad.

Osta seda kohtadesse, kuhu pangad ei laena. Kohtadesse, mis on kaugel ja mida sõja ajal ei pommitata. Õpi, loe ja arenda oma perekonnas välja oskus ja elurõõm ellu jääda ka siis, kui kõik on sitasti. Ja vasta küsimusele, mis on sinu väärtus ühiskonnale ja su lähedastele siis, kui seda tööd, mida täna teed, enam ei ole.

Mina lähen Valgamaale Restu külla ja hakkan lugusid kirjutama. Lugusid, mis annavad jõudu edasi elada neile, kes seda keelt veel sel sajandil valdavad. Vihjeks. Kui sa ei tea, mida sa hästi oskad, on see täiesti normaalne. Lihtsalt mõtle, mida sa elus viis aastat või 10 000 töötundi teinud oled. Vastus on seal.

Ellujäämise teine komponent pärast elutahet on väärtusloome. Ehk koduse ülesandena pane kirja kõik, mida sul ühiskonnale müüa on, pärast seda, kui ilmne ära võtta. Kas sa pakud mõnd oskust, kaupa, väärtust, rõõmu? Mina müün raamatuid. Ja oma igapäevatöös, reklaamiagentuuris, müün ideid ja tähelepanu, küsides raha selle eest, et mõtlen mõtteid, mida enamasti teistel ei tule. Siit nartsissismi laineharjalt tulistaksin vastutusekuuliga ka kõiki teisi ühiskonnategelasi, kes ühiskonna toimemustreid kritiseerides on ilmselgelt selle küsimuse endale esitamata jätnud.

Aga aitab sellest. Märts ei ole kõnede ega manifestide kuu. Märts oma naistepäeva ja märtsiküüditamise mälestuspäevaga on ellujäämise kuu. Kui me selle väikse koduse harjutusega hakkama saame, on tähistamiseks taas põhjust. Ja nii iga kuu.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles