Eesti suurimaks probleemiks on suhted inimeste vahel, perepoliitika kildkondlikkus ning suutmatus hoida peretemaatika käsitlemisel fookust sügavamatel vajadustel ning põhiteemadel, kirjutab Postimehe arvamusportaalis SA Väärtustades Elu juhatuse esimees, pere- ja paarisuhtenõustaja Kaia Kapsta.
Kahjuks lähtuvad riiklikul tasandil otsustajad oma isiklikest arusaamadest, mis on kohati ebapiisavad. Näiteks – see, kuidas mina isiklikult olen oma eluga toime tulnud ja mis mind elus on aidanud, peaks sellisena kehtima ka kõigi teiste kohta. Sobiv argument teema tähtsusetuks tegemisel on ka «perekonna puutumatus» ja sellest lähtuvalt on «peresuhted ning nende toimimine või mittetoimimine iga isiku eraasi».
Ajal, mil me räägime peresid toetavate meetmete väljatöötamisel ja sellealaste valikute tegemisel tõenduspõhisusest, sisaldab perepoliitika Eestis ühte suurt valdkonda, mis on meil endiselt tabuteema. Perede vaimse tervisega – pereväärtustega - tegelemine ja nende toetamine ning poliitilisel tasandil ausalt ja avatult käsitlemine ei leia Eestis jätkuvalt kandepinda.
Kahjuks on nii, et see, mis teiste maade jaoks on juba täiskasvanulikult iseenesest mõistetav, tundub meile hirmutava karikatuurina riigist, kes piilub oma kodanike magamistuppa. Samas on mainitud valdkond on perede jõustamine ja seda eesmärgil, et pered jääksid püsima ja muutuksid tugevaks Eesti riigi alustalaks.
Eesti riik peab perede terviklikkuse toetamist liigseks luksuseks. Endiselt toetatakse meil läbi riikliku perede tugisüsteemi lapse ja lapsevanema suhteliini ning unustatakse ära pere peamine suhteliin. See on lapse ema ja isa omavaheline liit, mis on sügavaima pühendumise korral abielusuhteks vormistatud.
See võrdub piltlikult öeldes maja alustalade jätkuva toestamisega olukorras, mil vundament on korralikult valamata jäänud ja maja võib küljeli vajuda. Ega keegi ei eeldagi tänasel päeval, et naised peaksid hakkama 12 last sünnitama või laste sünd võrdub automaatselt isikliku eneseteostuse lõpuga.
Teame-tunneme me ju mitmeid tublisid paljulapselisi peresid, kus on osavalt ühendatud pere mõlema täiskasvanu tööalane karjäär. Lisaks sellele suudetakse hoogu anda ka pere kõikide laste õpingutele, hobidele.
Nendel peredel on veel midagi. Neil on oskus hoida kokku ka rasketel aegadel, neil on oskus hoida suhte kvaliteeti, armastust ema ja isa kui mehe ja naise vahel. Võib-olla tuleb see üllatusena, aga eelpoolmainitud oskused ja veel palju muudki suhtekultuuris on täiustatavad ja seda läbi tõenduspõhise paarisuhteprogrammi, mis toetub pikaajalistele uuringutele.
Sellist programmi viiakse tänase seisuga läbi juba enam kui 52 riigis ja mitmetes riikides korraldatakse ka riigisiseseid uuringuid antud programmi tõhususe uurimiseks ja arendamiseks. Eesti riik ei ole sellisest teaduspõhisest programmist huvitatud. Ja seda ajal, mil Eestis kasvab suhtarvuliselt rohkem lapsi lahutatud peredes kui üheski teises Euroopa riigis.
Paljud teiste riikide koostööpartnerid ja eksperdid on Eesti spetsialistidele ja perepoliitika otsustajatele seoses laste vaimse tervist toetavate meetmete tutvustamisega püüdnud avada ideed, et lisaks lapsele endale tuleks pöörata tähelepanu ka lapse kasvukeskkonnale. Me võime lapse «korda teha», aga ta pöördub ju tagasi oma igapäevasesse elukeskkonda.
Eesti riik on seevastu andmas üha enam vastutust lapse heaolu eest pigem lastekaitsesüsteemile kui perele. Perede toetamisest lastele terviklikuma elukeskkonna loomisel on uues lastekaitseseaduses minimaalselt juttu.
Siinkohas võime küsida, miks ei võiks saada Eesti pered keskmiselt kolm või enam last? Mis võiks veel enam soodustada naiste soovi sünnitada kui mitte peres valitsevad terved ja toetavad suhted? Mille pärast ei võiks saada pereteema poliitilistel aruteludel keskseks teemaks kogu valdkonda puudutava teemaspektriga? Miks me ei võiks enam keskenduda küsimusele, kuidas toetada noorte perede toimetulekuks vajalikku elu –ja suhteoskuste õpet ning suurperede kasvamist ja püsimajäämist?
Jah, meile võib tunduda, et rong on selles suhtes juba tagasipöördumatult läinud ja siin ei ole enam midagi ette võtta või siis teisalt, et kvaliteetsete inimsuhete ja õnneliku pere ülesehitamine peaks ju igale inimesele ometi loomuomane olema.
Kui see kõik oleks meie peredel loomuomaselt olemas, miks siis sõidavad Eesti naised välismaale turvalisi ja püsivaid perekondi looma ning miks seisab Eesti lahutuste arvu ja üksinda last kasvatatave vanemate arvu poolest kogu Euroopas esirinnas?
Riik võiks võtta vastu radikaalseid kurssimuutvaid otsuseid! Loomulikult ei pea allakirjutanu siinjuures silmas kodanike riigipoolset survestamist oma isiklike eluotsuste tegemisel, sh ka selles, mis puutub abiellumisse. Aga mitmetes teistes maades valitseb samal ajal jõulisem perepoliitika. Poliitika, mille soodustatavad meetmed annavad inimesele oskused ja teadmise, et pikaajalised õnnelikud armastussuhted on võimalikud ja need võivad saada ka temale osaks.
Osatakse näha depressiooni seost lähisuhtekvaliteediga ja sellega ka riiklike tervishoiusüsteemide toetusel midagi ette võtta. Osatakse näha seda, kui suurt toetust vajavad kärgpered oma peresuhete tasakaalustamisel ja taasülesehitamisel, et lapsed ei saaks kahjustatud uute väljakutsete tõttu tekkivate suhtepingete läbi pereelus. Osatakse toetada kaugsuhtes olevad peresid ja seda ikka perede püsimajäämise eesmärgil ning laste heaolu nimel.
Ühe edumeelse näitena on hea tuua esile Norrat. Võidakse ju öelda, et Norra võib oma naftavarude otsas endale sellist luksust lubada. Minu vastulause oleks siinkohal: kas Eesti võib endale lubada luksust, et me ikka veel ignoreerime antud problemaatika olulisust?
Teadlased on jõudnud läbi mitmete uuringute arusaamisele kuivõrd tõsiselt mõjutavad lapse aju arengut igasugused suhtepinged lapse vanemate vahel. Millele meie kavatseme ehitada oma tulevase põlvkonna ajupotentsiaali, vaadeldes, mis Eesti peredes praegu toimub?
Praegu on löögi alla sattunud pea iga pere Eestis. Seega pole isegi vaja küsida, milline on perede püsimajäämise kontekstis täpsem sihtgrupp, kellele neid elukandvaid teadmisi jagada võiks. Sihtgruppi kuuluvad kõik fertiilses eas inimesed Eestis, iseäranis need, kellel on piisavalt elujõudu ja tahet, et olla motiveeritud võtmaks oma elus ette muutusi.