Ühel kenal suvisel päeval sõitsin imetoreda autobussiga Nõvalt Keilasse. Vaatasin ja imestasin, et küll Eestimaal edeneb elu kenasti. Bussijuhil oli lips ees, kohalikus kaupluses oli õlut ja sinki. Bussipilet ei maksnud suurt midagi ja seenemetsas korilenud toredad vanamutid võeti tee äärest peale. Bussijuht tundis oma ametit.
Keilasse jõudes hingasin kaabu teravamalt kuklasse ja seadsin sammud rongijaama poole. Ehmatuseks nägin mõne meetri kauguselt, kuidas üks palava päikese all ülemäära viina kaaninud joodik komistas ja kukkus kuklaga vastu äärekivi. Käis vastik mats ja veri voolas. Joodik jäi sõiduteele lebama ja samal ajal lähenes tuututav pulmakolonn, kes arvas, et on imeline mõte Keila kesklinna ringteel mitu tiiru teha, tuututada ja natuke kummivilinat teha.
Kõik toimus sekundite jooksul nagu olümpia lõpusirgel, seisin jahmunult ja vaatasin teadvusetut joodikut ja mõtlesin, kas targem on lohistada ta otsekohe lõõskava päikese käest villu või helistada politseisse. Siis juhtus õnneks mööduma kiirabi. Pidasid kinni ja võtsid nii-öelda juhtimise üle. Hingasin kergendatult, ma ei lähe õpetama inimesi, kes iga päev joodikuid lapivad. Ütlesin vaid, et kui minu andmeid tarvis, siis annan, et kui peaks tekkima kahtlus, et surma korral oleks vaja tunnistusi anda. Kiirabinaised naeratasid, teatasid mulle, et jääb ellu, mina kergitasin kaabut ja astusin edasi.
Nüüd sain ikka päris kurjaks, kui avastasin, et Facebookis on «tõde» kuulutatud ja tuhandeid korda jagatud postitust, kus üks kaaskodanik oli võtnud lüüa häirekella teemal, kuidas kiirabis töötavad molud ja härrasmees jäi abita. «Ootasime kõik ümber auto käed ristis, et kiirabi jälle ära ei põgeneks ja härra abi saaks. Olgu veel mainitud, et härra oli enese väitel kaine ning välisel vaatlusel ka ei ütleks, et ta joonud oli. Ilmselt kiirabibrigaad vaatas, et ah, mingisugune joodik jälle – suva, las vedeleb siin. Olgu veel mainitud, et härra oli väga viisakalt ning soliidselt riides ja kindlasti ei olnud tegemist mingisuguse kodutu või kangialusega,» kirjutas postituse autor. Loodetavasti pole ma ülekohtune, kui väidan, et tegemist on kaasmaalasega, kelle teadmised meditsiinikorraldusest on võrdlemisi pinnapealsed.
Muidugi oli õige õnnetule mehele kiirabi kutsuda, kuid täiesti mõistmatu on asuda abiandmist korraldama, kui meedikud juba kohal. Terviseamet alustas juurdlust ja lubas selle lõppedes juhtunule valgust heita.
Lähen peatselt abimehena koos meistrimehest sõbraga kasvuhoonet ehitama. Tema teab, millise nurga all sarikaid sättida, ja sedagi, et kruvid tuleb keerata sinna, kus neid vaja on, mitte sinna, kuhu neid on mugav lasta. Olge abivalmid, kuid laske tegutseda asjatundjatel ja enne hurjutamist mõelge natuke: ehk mul kruvid logisevad. Ja loodame, et kevadel ei ilmu tänavatele isehakanud liikluskorraldajad.