Väino Rajangu: taastuvenergia kõrvalnähtudest

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Professor Väino Rajangu
Professor Väino Rajangu Foto: Egert Kamenik

Taastuvenergia tootmiseks tuuleparkide arendamisel arvesse võtta tervikpilt, arvestades ka nende eripärade ja lisavajadustega, kirjutab elektriinsener ja majandusteaduste doktor Väino Rajangu Postimehe arvamusportaalis.

Postimehe (20.02.2014) ühe lehekülje võttis enda alla huvitav väitlus EL kliima- ja energiapoliitikast, milles osalesid Eesti Taastuvenergia Koja juhataja Rene Tammist ja Maailma Energianõukogu Euroopa regiooni juht Einari Kisel ning väitluskohtuniku rolli täitis Sten Andreas Ehrlich. Järgnevas kirjutises analüüsib siinse loo autor erapooletult väitluses väljaöeldud seisukohti rõhuasetusega taastuvenergia vaatevinklist.

Termin «taastuvenergia» ja «taastuvelekter»on laialt kasutusel, kuid see on kohati eksitav, sest ärakasutatud elekter ei taastu, taastub aga see energia kandja (tuul, vesi, puit jne), mille energia muundatakse elektriks.

Taastuvenergia tootmisel põhilise osa annavad tuulepargid, millele lisa tuleb koostootmisjaamadest, eesotsas Iru elektrijaama jäätmeplokiga, kus toimub jäätmete põletamine. Taastuvenergiat tootvad koostootmisjaamad kasutavad ka biogaasi, puidu hakket ja muid loodusest pärit põlevaid aineid. Hüdroelektrijaamad saavad elektritootmiseks energia jõgedes voolava vee languse ärakasutamisest.

Viimasel aastakümnel on taastuvenergia tootmiseks kõige kiiremini arendatud tuuleparke. See on olnud Euroopa Liidu poliitika tulemus, mille raames on rahaliselt suurtes summades toetatud tuuleparkide rajamist ja on kehtestatud taastuvenergia tasu, mis Eestis on 0,0077 eur / kWh (varasematel aastatel kõrgem), millele lisandub veel 20 protsenti käibemaks ja sellega iga tarbitud kWh eest maksab tarbija 0,00924 eurot ehk olenevalt hinna paketist igale viiele tarbitud kWh makstakse ühe kWh jagu täiendavalt juurde. Kui siia lisada veel poliitikute heakskiidul vastuvõetud õigusaktidega loodud täiendavad eelised, siis niisugune tuuleparkide eelisolukord moonutab väga oluliselt elektriturgu, kuid mis on majanduslikult väga tulus ettevõtjale, kes tuuleparke omavad. Pealegi, tuulikut ringi ajav tuul on tasuta.

Niisugune ühe valdkonna ettevõtjate soosimine tekitabki neil soovi tuulikuid juurde ehitada ja et seda soosimist üldsusele õigustada on Eesti Taastuvenergia Koda muutunud aktiivseks energia- ja kliimapoliitikast kõnelejaks. Rõhutan, kõnelejaks.

Tuule pidev muutus avaldub ka tuulikute töös. Kui on piisavalt tugev tuul, saab tuulik toota maksimaalsel hulgal elektrit, kui aga on tuulevaikus, siis elektritoodang võrdub nulliga. Nulliga võrduv toodangu hulk tekib ka siis, kui tugeva tormiga tuule kiirus ületab lubatud kriitilist taset, sest siis, vältimaks tuuliku purunemist, lülitab automaatika tuuliku tööst välja. Samal ajal oleme tarbijatena huvitatud pidevast elektriga varustamisest. Kui elekter ära kaob, on muret palju ja seda on kogenud rikete tõttu elektrita olnud tarbijad.

Mida elektrituulikute kasutamine kaasa toob?

Elekter on omapärane kaup, sest teda saab toota ainult niipalju kui samal ajal ära tarbitakse. Kui tuulikud toodavad palju elektrit, siis sama tarbimise mahu juures peab mingi teine tootja selle võrra vähem tootma ja kui tuulikud ei tooda elektrit, siis selle tootmata osa peavad katma teised elektritootjad. Seega peavad meil olema kasutada elektri tootmisvõimsused, mis on suutelised tarbijat elektriga kiiresti varustama ka siis, kui tuulikud ei tööta või töötavad nõrga tuule tõttu ainult osalise koormusega. Eesti oludes niisuguse tuulest tingitud elektritootmise ebaühtluse peavad põhiliselt katma põlevkivil töötavad elektrijaamad või siis teiste riikidega ühendatud elektriliinide kaudu sealsed elektritootjad.

Põlevkivi elektrijaama ei saa nupule vajutamisega kohe tööle panna, sest põlevkivi katla üles soojenemine on seotud teatud tundidega. Samal ajal tuulikute toodetava elektrihulga muutus on oluliselt kiirem ja kui elektrivõrgus tootmise ja tarbimise vajadus ei ole tasakaalus, toob see kaasa elektri kvaliteedi näitajate (sagedus, pinge) ebasoovitava muutuse. Selleks, et seda ei juhtuks, peab olema kasutada reservvõimsused, mis põlevkivil töötava elektrijaama puhul tähendab töösoojas katelt.

Katla soojas hoidmine nõuab aga täiendava põlevkivi põletamist, millega kaasneb ka heitmete suurenemine. Tulemuseks on põlevkivi kulu suurenemine ja elektritootmise omahinna kasv. Viimase peab tarbija kõrgemate elektrihindadega kinni maksma. Seega, poliitikute soosingutega tasakaalust väljaviidud elektri tootmissüsteem nõuab tarbijalt esmalt taastuvenergia tasu ja seejärel kõrgemat elektrihinda. Kus siin turumajandus on?

Rene Tammist oma esinemises märkis: «Eestil on põlevkivienergeetika tõttu inimese kohta üks maailma suurimaid CO2-jalajälgi, mis tõttu lasub meil moraalne kohustus heitmeid vähendada.» Õige seisukoht, kuid kui vaatame tuulikute poolt elektri tootmist laiemalt, siis selgub, et tuulikutega seotud kliimapoliitikast kõnelejad näevad probleemi kitsalt oma mätta otsast ja vaikivad tervikolukorra maha.

Natuke rahvusvahelisest kogemusest

Elektrituulikute aktivistid toovad sageli näiteks Taani, kus on palju tuulikuid üles pandud. Sealt riigist pärineb ka äärmuslik näide, kus väikese elektritarbimise ajal oli tuulikute tööks ülisoodne tuul ja seetõttu tuulikute elektritootmine ületas tarbimise. Kuna õigusaktiga oli ette nähtud, et kogu tuulikute poolt toodetud elekter tuleb võrku ära osta, siis tekkis kriitiline seis, mis oleks võinud kogu elektrisüsteemi rivist välja viia. Olukorra lahendamiseks maksti peale, et Norra tarvitaks selle liigse elektri ära. Niisuguse olukorra tingis asjaolu, et tuulikutest võrku antud elektri eest maksti toetust ja nii ei olnudki tuulikuomanikud majanduslikult huvitatud elektritootmise vähendamisest. Sellest olukorrast tehti järeldused ja muudeti tuulikutega toodetud elektri toetuste süsteemi.

Lugejal tekib kindlasti küsimus, miks Norra, kus on ka endal arvukalt elektrituulikuid paigaldatud, oli nõus taanlaste liigse elektri negatiivse hinnaga ära ostma. Vastus peitub hüdroelektrijaamades, kus on võimalik kiiresti turbiinile vee pealevool lõpetada ja sellega vähendada täiendavate kuludeta oma elektritootmist. Asjatundjad peavadki Norrat tänu paljudele hüdroelektrijaamadele tuulikutega toodetud elektri parimaks stabiliseerijaks.

Esitatud kahest näitest juba nähtub, et riigiti on olukord väga erinev ja ilmselt sellepärast Euroopa Komisjoni 2030. aasta kliima- ja energiaraamistikus püstitaski ülesanded EL kohta tervikuna, täpsustamata seda konkreetsete riikide lõikes.

Soovitav on taastuvenergia tootmiseks tuuleparkide arendamisel arvesse võtta tervikpilt, mitte vaadata neid ainult piiratult ülejäänud elektritootmisest lahus. Siis saame ka palju otstarbekamad ja õigemad vastused

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles