Eelseisval valitsusvahetusel on, nagu elus ikka, nii häid kui halbu külgi. Alustame halbadest.
Argo Ideon: halb ja hea
27. veebruar 2014, 11:44
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Halb, et praegune valitsus ei suuda püsida kogu ettenähtud nelja-aastast valimisperioodi. Esimene ning seni ainus niisugune kabinet oli meil Ansipi teine valitsus 2007–2011. Sedagi mööndusega, sest sotsid 2009. aastal lahkusid. Samas on Ansip peaministrina siiski toonud riigijuhtimisel stabiilsuse, mida ei saa eitada isegi tema kurjemad kriitikud.
Halb, et Reformierakonnal ei ole pakkuda tõsist uue põlvkonna kandidaati järgmiseks peaministriks. Ehk on see iseloomulik detail ühiskonnas, mis on vananev ning kahanev. Tuletab meelde, et meil tuleb tegutseda nende inimestega, kes on olemas.
Nadi seejuures on muidugi, kui Euroopa transpordivolinik Siim Kallas ei tööta tervet ametiaega ning lahkub kohalt varem. Hullem oleks aga see, kui Eesti jätabki oma volinikukoha ajutiselt tühjaks.
Halb ei ole aga see, et eelseisev valitsusvahetus on ilmselgelt ajendatud Reformierakonna murest madala toetuse pärast ning oravate püüdest minna 2015. aasta valimistele paremas seisus. Need on täiesti mõistlikud põhjused Toompeal muudatusi teha. Poliitiliste võistlejate seisukohalt vaadates on see vahetus riskantne ega pruugi soovitud tulemust anda. Briti leiboristid vahetasid omal ajal pikast valitsemisest väsinud Tony Blairi välja Gordon Browni vastu, kuid see ei toonud neile uut hingamist. Sarnaseid näiteid on veel.
Hea, et Reformierakond on valitsusvahetust üritanud korraldada suhteliselt läbipaistvalt ning ettearvatavalt. Alates sellest, kui Siim Kallase nimi valitsusjuhi kandidaadina teatavaks sai, on järgnevad sammud toimunud suure avaliku tähelepanu all, et mitte öelda prožektorite valguses. Võrreldes keskmise riigiasutuse või ka Reformierakonnale tüüpilise toimetamisega, on asi parem, ning seda võiks esile tõsta.
Mul pole illusioone, et see tähendab nüüd hüpet Eesti poliitika suurema läbipaistvuse poole. Tegu oli suhtekorraldusliku valikuga üksikjuhtumil, et info toimuvast jõuaks massidesse ning upitaks oravate mainet. Ühegi erakonna jaoks pole paremat strateegilisest kommunikatsioonist, mis näitab: meie teeme, meie otsustame, me ütleme teile, kes on järgmine peaminister. Teised vaatavad kõrvalt, teevad pokkerinägu ja loodavad, et järsku võetakse kampa. Vahelduseks on hea näha mõnelt poliitiliselt jõult ka professionaalset toimetamist.
Võinuks aga tõsta lati ka kõrgemale ja korraldada enne peaministrikandidaadi väljapakkumist erakonna uue esimehe valimised. Praegu ütleb Reformierakonna põhikiri: ministrikandidaadid kinnitab juhatus, valitsuses osalemise kinnitab volikogu. Sellest standardist võiks minna edasi, et ka lihtliige saaks peaministrikandidaadi valikul kaasa rääkida.