President Toomas Hendrik Ilves ütles oma esmaspäevases aastapäevakõnes: «NATO tõsiseltvõetavus kestab seni, kuni on liitlasi, kes on tõsiselt võetavad ja vastutustundlikud. Seni, kuni jätkub riike, kes suudavad anda oma panuse ka siis, kui nende endi elulised huvid hetkel kaalul ei ole.» Täpselt nii ongi. Paraku ei näita NATO liikmesriikide kaitsekulutuste ülevaade, et võiksime end kollektiivkaitse tiiva all kindlana tunda.
Juhtkiri: rahata ei saa kaitsta ühtegi riiki
27. veebruar 2014, 15:02
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lõpparv on küll optimistlik – kaitsekulutused moodustavad 2,9 protsenti NATO riikide SKTst. Ent seda arvu tirib ülespoole eelkõige USA, kelle kaitsekulud on 4,1 protsenti – kaugel ees kõigist teistest liikmesriikidest.
Üle kokku lepitud kahe protsendi SKTst läheb kaitsekuludeks ka Kreekal ja Suurbritannial, Eesti kaitsekulutused moodustavad kaks protsenti, mõni punkt alla kahe jäävad need Prantsusmaal, Poolal ja Türgil.
Paraku panustavad Läti ja Leedu, kellega meid seob ajalooline nabanöör, kaitsekuludeks vähem kui ühe protsendi SKTst, ning see on äärmiselt murettekitav. Keeruline on kaitsta agressiooni eest vaid meid, kes me vastavalt kokkuleppele panustame, sest kollektiivkaitse ei toimi valikulisel põhimõttel. Nii ei ole NATO peakorterist vaadates olemas kolme erinevalt juhitud Balti riiki, vaid on Balti riigid, kes ei täida alliansile antud lubadust. Läti on küll lubanud tõsta oma kaitsekulud 2020. aastaks kahe protsendini SKTst, kuid ühtki sammu selles suunas tehtud ei ole. Leedu isegi ei luba midagi.
Kahjuks saavad aga meie naabrid oma tahtetust õigustada paljude teiste NATO liikmete eeskujuga – kaks protsenti SKTst näib aina enam deklaratiivne kui tegelik eesmärk. Kuid reaalne oht julgeolekule on liikmesriikide jaoks väga erinev. Ilmselt ongi Luksemburgi või Belgia valijale kaitsekulutuste tõstmist raske seletada – eriti veel praeguses majandusolukorras: kes või mis võiks neid rünnata? Ent terrorismiohtu käsitlevad Euroopa valijad valdavalt siseriikliku korrakaitse või millegi väga kaugena kusagil tundmatus kohas.
Kirde-Euroopale on aga julgeolekuohud palju reaalsemad ega tule kusagilt tundmatusest. Gruusia sõda 2008. aasta suvel, käimasolevad protsessid Ukrainas – Euroopa selles osas käib agar mõjuväljade laiendamine. Meie, eestlased, ei vaata seda olukorda poolemeelse muretusega pealt.
NATO riikide kaitse-eelarved on teema, mida tuleb meie riigi esindajatel pidevalt päevakorras hoida. Seda nii lähiliitlaste ringis kui ka laiematel foorumitel, nagu näiteks praegu Brüsselis toimuv NATO kaitseministrite kohtumine.