Presidendi kõnest jäid silma mõtted, et meile tuntud pensionisüsteem võib kaduda, ametid muutuvad tundmatuseni ning võrrelda tasub end kõige parematega, isegi esikoht Euroopas pole Eestile piisav, kirjutab Postimehe peatoimetaja asetäitja Sulev Vedler.
Toomas Hendrik Ilvese aastapäevakõnes oli mitu tähelepanuväärset mõtet. Esiteks hoiatus, et meile tuntud pensionisüsteem võib tulevikus kokku kukkuda.
«Ainus viis Eesti püsimajäämist ilma massilise sisserändeta kindlustada on töötada kauem. Kas tõsta pensioniiga? Aga võib-olla mõne aja pärast üldist pensioniiga ei olegi? Kui meil on tulevikus piisavalt tervist, siis ehk soovimegi kauem ühiskondlikult tegusad olla. Aga selleks tuleb aegsasti valmistuda,» teatas ta.
Seda kuuldes jään suure huviga ootama riigikontrolli raportit Eesti pensionisüsteemi kohta, mis peaks välja tulema lähinädalatel.
Teiseks hoiatus, et eestlased peavad palju rohkem tähelepanu pöörama haridusele, sest tuleviku töökohad ei pruugi olla sugugi sellised, nagu me neid täna teame.
«Nagu kunagi kadus vajadus voorimeeste ja hiljaaegu masinakirjutajate järele, nii on väga palju meie praegusi elukutseid tulevikus hoopis teistsugused või võtavad masinad need tööd sootuks üle. See pole ulme. See on me ülehomne reaalsus, oht ja ühtlasi võimalus,» ennustas riigipea.
«Töökohad hakkavad jagunema kahte lehte. Alles jäävad suuresti need, enamasti madalapalgalised tööd, mida tarkmasin veel teha ei saa. Just madalapalgalised. Teisalt jäävad, või hoopis tekivad, kõrgelt tasustatavad töökohad, mida täidavad haritud, loovad ja oskustega töötajad, ilma kelleta tarkmasin kunagi hakkama ei saa. Siin on pikaajaline väljakutse meie riigile, haridussüsteemile ja lapsevanemaile. Tark riik hoolitseb selle eest, et meie haridussüsteem võimaldaks inimestel uues keskkonnas toime tulla.»
Iga lapsevanem võiks mõelda, mida lapsele õpetada. Iga täiskasvanu peaks mõtlema, et kunagi pole hilja midagi uut juurde õppida.
Kolmandaks tundus president mulle «näljane». Heas mõttes «näljane» nagu sportlane enne otsustavat starti. See oli hästi näha tema võrdlustest. «Meie oodatav eluiga on 76 aastat. See on parem kui teistel ekskommunistlikel riikidel, ent viis aastat madalam kui neis riikides, kellega me end ise võrdleme,» teatas ta.
Riigipea andis selge signaali, et meil tasub end võrrelda kõige parematega (Eesti on OECD ehk rikaste riikide klubi liige), pürgida täielikku tippu. «Me peame olema nõudlikud oma e-tervise programmide suhtes. Need on OECD ja teiste poolt õigustatult hinnatud parimaks süsteemiks Euroopas, aga meid see ei rahulda. Nagu äsjane Riigikontrolli uuring näitas, töötaks meie haigeravi süsteem tunduvalt tõhusamalt, kui täies mahus rakenduksid digiregister, digilugu ja digipilt.»
Seda kuuldes meenus Andrus Ansip, kes unistas Eesti viimisest Euroopa viie rikka riigi sekka. Ka riigipea mõtleb suurelt.
President näitas end moodsa tehnika ja tehnoloogia asjatundjana ning süstis kõne lõpus rahvasse optimismi: «Tehnoloogia küsimustes on Eesti ja eesti ühiskond teistest tublisti ees. Nii hoida. Ja teha veelgi rohkem. Kui me suudame ajakohastada oma ühiskondlikke arusaamu tööst ning vastutusest omaenda tervise eest, ei näe ma põhjust, miks tulevik ei oleks meie paindliku, haritud, targa, tööka, terve ja kaitstud rahva päralt.»
PS Mulle kangastusid riigipea kõnet kuuldes ka Keskerakonna Oudekki Loone ja IRLi Anvar Samost, sest president ütles: «Mul on ka hea meel, et aktiivsed Eesti inimesed, kes on kaua aega pigem vaadelnud ja kommenteerinud me riigi arenguid, on otsustanud ka ise poliitikasse tulla, et selles protsessis osaleda.»
Riigipea oli rahul, et oluliste probleemide üle käib Eestis debatt, kodanike aktiivsus on kasvanud. Peagi on näha, kas parteide read täienevad veelgi, kas valimistel osaleb rohkem inimesi kui varem.