Postimehe peatoimetaja Mart Luik kirjutab, et president Toomas Hendrik Ilves astus vabariigi aastapäeva kõnes sama rada nagu paljud petitsioonide koostajad ja nii-öelda uue poliitika loojad, sest rääkis küll vajadusest välja tulla uute mõtetega, kuid ise uut visiooni ei pakkunud.
Kõne oli piisava üldistusjõuga ja välja toodud kolm olulist pikaajalist küsimust - haridus, tervis ja julgeolek - on kahtlemata iga riigi kestmise seisukohast olulised.
Samas minu meelest president astub sama rada mis paljud petitsioonide koostajad ja nii-öelda uue poliitika loojad. On vaja tulla uute mõtetega, sest eilne visioon meid enam ei aita. Kuulajad noogutavad ja jäävad siis ootama, et millised need uued mõtted on... ja peavad veidi pettuma, sest uut visiooni ei tule.
Kui ma võrdlen riigiaparaati mõne loomemajanduses tegutseva firmaga, näiteks reklaamibürooga, siis president on sellises struktuuris loovjuht, peaminister firma tegevjuht ja rahandusminister finantskontroller. Esimene neist peabki pakkuma uusi ideid, finantskontroller omakorda nii-öelda korrale kutsuma ja tegevjuht siis laveerib kahe esimese vahel.
Selles mõttes on see seisaku jutt veidi ülekohtune. Esiteks pole ma kindel, et me oleme nüüd hirmsasti stagneerumas. Aga kui seisakuga ka nõustuda, siis tuleb see küsimus suunata muuhulgas presidendile.
Teeme teisiti? Kõik on nõus. Aga mida?!
Eluea pikendamine kui ülesanne oli vähemalt üks konkreetne idee, millega me saame tühjenevale Eestile veidi vastu astuda.
Tervise kaitsmise teema on väga oluline, aga aastapäevakõnes vist siiski ei tasuks rünnata üht tuntud Eesti ettevõtet, kuigi see firma villib viina.
President pühendas ka oma lemmiteemale - digimaailmale - küllalt palju tähelepanu. Minu meelest ehk isegi veidi liialt palju. Kuid samas on see mõistetav. E-Eesti ja e-president passivad juba mõnda aega hästi kokku.
President saatis päevade kaupa tviite Ukraina sündmustest ja seetõttu on igati mõistetav ja ka õiglane, et see teema kõnes kajastamist leidis.
Valitsuse suhtes oli president oodatult armuline. Võib-olla väärinuks kõige pikaealisema staažiga lahkuv peaminister siiski mingit hinnangut...
Euroopa reformimise lõik oli justkui maha kirjutatud mõne Brüsseli bürokraadi kõnest.
Kokkuvõtvalt, suurt ideed küll polnud, kuid ehk ongi meil jõukohasem teha ära väiksemad asjad ja teha seda hästi.