Juhtkiri: sotside lõputu küünlapäev

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Taas koidab päev, mis tõotab uusi võimalusi, kuid ikka ja jälle leiavad Eesti sotsiaaldemokraadid end valikute ees, millest mitte ükski pole õieti meelepärane. Nuta või naera, seisa jalgadel või kätel, aga päike tõuseb ja seis on endine, nagu Bill Murray kehastataval telemehel 1993. aastal vändatud Hollywoodi komöödias «Lõputu küünlapäev».

Sotsid on aja jooksul proovinud peaaegu kõike: olla soliidsed vaikijad, sügavmõttelised filosoofid, teinekord püüdnud meedia tähelepanu ka populismi või koguni show’ga. Kuid kuitahes sügav arutelu muutub lõpuks igavaks, vaikimine tüütab, populiste on jultunumaid ja meelelahutajaid paremaid. Valimiste valvurite õlalepatsutus tänuks sümpaatse kampaania ja poliitilise kultuuri eest on leebelt öeldes kesine lohutus.

SDE (nagu ka varasemad Mõõdukad) on alati seisnud valiku ees, kas teha koostööd paremerakondadega või jääda opositsiooni. Vasakpoolset valitsust Keskerakonnaga pole valimistulemused seni võimaldanud. Paremparteidega koostööd tehes on SDE hoiakud ja väärtused aidanud muuta valitsust laiapõhjalisemaks ning olnud teataval määral koalitsiooni tasakaalustajad. Valijale jääb paraku ikkagi silma ja mällu olulistest seisukohtadest ning seeläbi paratamatult ka näost loobumine.

Iga poliitiline jõud pürib võimule ning parimal juhul õnnestub ise valitsus moodustada. Aastal 2010 SDE esimeheks valitud Sven Mikseri poliitilise tähe tõus igast otsast fopaaks osutunud Keskerakonnaga moodustatud Tallinna võimuliidu varemetelt näis sotsidele vahepeal lootusi andvat. Küsitlustes tõusti paari aasta pärast koguni populaarseimaks erakonnaks ning sotside enesekindlus avalikes esinemistes kasvas. Kuid mitte midagi tegemine ei pöördu automaatselt häältesaagiks.

Nii on uuenenud erakonna tunne aja jooksul murenenud ja Mikseri «noorus ja värskuski» kuhtumas. Sügisel tegid kohalikel valimistel sotsidest ilma hoopis Jevgeni Ossinovski Narvas ja Hannes Hanso Kuressaares. Juhivahetus aasta enne riigikogu valimisi, eriti suure aplombiga välja käidud Mikseri kui tulevase nutika peaministri kuju taustal, oleks üpris riskantne ettevõtmine.

Viimastel päevadel on korduvalt küsitud, kas sotsiaaldemokraadid võiksid olla Reformierakonna partner, kui Siim Kallas peaks uue valitsuse moodustama. SDE valik on jälle nagu muinasjuttudest tuntud haruteel, kus üht rada pidi minnes saad surma ja teise kasuks otsustades jääd peast ilma. Poliitika on kompromisside kunst. Muidugi oleks hea tulla võimule, kuid millist hinda tuleb selle eest maksta järgmistel valimistel? «Keegi ei lähe valitsusse lihtsalt olemise pärast, vaid selleks, et oma poliitikat teha. Mis praegu saab… Raske ennustada,» nendib sotside käilakuju Eiki Nestor tänases Postimehes.

Sotside lõputu dilemma jätkub.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles