Nils Niitra: eelistagem mahesporti!

Nils Niitra
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Nils Niitra
Nils Niitra Foto: Postimees

Eesti spordiajakirjanikel on vist meie olümpial suusklejaist kahju hakanud. Kaua sa ikka avaldad pominat, mis parimal juhul viitab noore mehe või naise abitusele oma viletsuse kirjeldamisel? Üha kurjema pilguga põrnitsevad reporterid nüüd koondise (kuri)kuulsaid arhitekte ja süüdistavad spordisüsteemi või lausa lapsevanemaid.

Järelkasvu tootmisega tegeldakse meil väidetavalt liiga vähe. Mis puutub järelkasvu tootmisse voodis, siis siin on kahtlemata vajakajäämisi. Aga muus osas pole minu kui lapsevanema arvates midagi hirmsat lahti. Koolides on kehalise kasvatuse tunnid. Ema käis trennis, mina käisin trennis ja minu lapsed käivad trennis.

Trenni ei pea minema selleks, et olümpiale jõuda. Koolitundides laotakse alla universaalne põhi, samal ajal vaatavad vanemad koos lapsega, mida võiks veel teha. Tõsi, et kehvema sissetulekuga perede lapsi peaks sporditegemisel palju jõulisemalt aitama, aga mitte ainult spordis, sest kaunid kunstid on ka tähtsad.

Spordiajakirjanikud ja tugitoolisportlased ihkavad muidugi medaleid ja võimsaid emotsioone. Ka minu vanem tütar ja vanem poeg on sportimisest vaimustuses, aga olen neile ikka seletanud, et ärge tippsportlaseks tahtke! Spordi ülesanne on arendada tugevaks keha ja kasvatada enesedistsipliini, eduelamus on samuti oluline, aga sporti tehakse ikka eelkõige enda pärast!

Tippsport seondub praegu tavalisele inimesele traumade ja operatsioonidega, halvemal juhul dopinguga. Ka riikliku spordi elutööpreemia saanud Jaak Salumets tunnistas pühapäeval «Aktuaalses kaameras», et tal on seoses viimase aja dopingujamadega suur mure. «Kas see ei varjuta nüüd lapsevanemate otsuseid laste liikumisharrastuse suhtes,» küsis ta. «Mis ta sinna läheb, seal on ju doping?» Eesti koondise närb esitus olümpial ja meie spordi ümber huntidena luusivad dopinguafäärid teevad paljudele lastele tõepoolest puust ja punaselt selgeks, et tippsportlaseks pürgimine pole mõistlik. Aga kindlasti ei võta see trenniskäimise isu.

Tippsporti pürgijad investeerivad terve oma nooruse ja energia projekti, millesse riskikapitalistid naljalt raha ei paigutaks. Tippu jõudmise tõenäosus on nii väike, et see lihtsalt ei vääri küünlaid. Ja isegi kui sa jõuad ükskord Olümposele, kestab see periood heal juhul kümme-viisteist aastat.

Tippsportlastest on kujunenud omamoodi märtrid, kes toovad isikliku tervise tugitoolides vedeleva ühiskonna altarile. Nähtavasti peab mõnigi neist terve elu lohistama lisaks äralõhutud kontidele enda järel räpast saladust, mis ei ole sugugi kerge. Läinud nädala Eesti Ekspress tõi käibesse toreda sõna «mahesportlane». Tippspordi ümber keerlev raha, skandaalid ja elamused ei ole siiski midagi sellist, milleta me kuidagi hakkama ei saa. Olgem parem mahesportlased.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles