Mida vähem on naabrite vahel eriarvamusi ning alust võimalikeks tülideks ja mida rohkem on selgelt fikseeritud kokkuleppeid, seda sujuvamalt kulgeb igapäevane elu. Seda suurem on ka tõenäosus, et mingisugused konfliktid ja arusaamatused jäävad olemata või need lahendatakse kokkulepitud korras.
Näen piirilepingus märki sellest, et Eesti ja Venemaa suudavad soovi korral mõistlikult asju ajada, nagu naabritele kohane. Järelikult eksisteerib ka võimalus, et me saame teisigi teemasid rahulikult arutada ja sõlmida kokkuleppeid, mis kahe riigi kodanikele tulu toovad. Mõistagi võib seda mõttekäiku kritiseerida, sest ükski leping pole ajaloos olnud tugevam tsaari tahtest. Keskajal tsaariga sõlmitud «igavesti kehtivaid» lepinguid käsitleti üldjuhul lepetena, mis kehtivadki tsaari surmani.
Tõsi on see, et riikides, kus arusaam demokraatiast on meie omast erinev, on võimuvahetused tihtipeale kaasa toonud segaduste perioodi. Teisalt ei tähenda see, et nende riikidega sõlmitud lepingud on a priori rikkumisele määratud.
Eesti-Vene suhete käsitlemisel on oluline tähele panna, millise tasandi suhteid silmas peetakse, sest sellest sõltub ka suhete iseloom. Meil ei toimu presidentide, peaministrite ega ka välisministrite vastastikuseid visiite ning poliitilise kõrgtasandi suhete iseloomustamiseks on harjutud kasutama omadussõnu «jäine» või «külm».
Venemaa selgitab seda piirilepingu puudumisega: kuni keskne teema pole selgeks räägitud, seni ei liigu ka teised suured teemad.
Ministeeriumide ja ametkondade tasemel näeme aga konstruktiivset koostööd, mille tulemusel on viimastel aastatel jõudsalt sõlmitud erinevaid lepinguid. Samuti on piiriäärsete omavalitsuste vahel tänuväärselt tihe koostöö.
Venemaa kuulub Eesti tähtsamate kaubanduspartnerite sekka, olles mullu novembris tähtsuselt meie kolmas eksporditurg. Venemaa on Euroopa kiiremini kasvav turismi sihtturg, mille mõju oleme ka Eestis mitmel järjestikusel aastal kogenud. Need faktid viitavad inimeste ja ettevõtete heale läbisaamisele, sest kes ikka tahaks vihavaenlasega kaupa teha või talle külla sõita.
Venelaste huvi Eesti vastu on kasvanud sõltumata sellest, millist retoorikat on ametlik Kreml Eesti aadressil kasutanud. Venelaste reisimist Eestisse on oluliselt lihtsustanud Eesti 2009. aastal tehtud otsus väljastada Vene kodanikele turistiviisa lihtsustatud korras. Eestis on vähe teenindusettevõtteid, kes sellest poleks kasu lõiganud.
Otsese ja kaudse majandusliku kasu kõrval, mida tihedam suhtlemine on Eesti majandusele kaasa toonud, mõjub turismi ja kaubanduse areng soodsalt ka Eesti mainele. Need venelased, kes lahkuvad Eestist positiivsete muljetega, kes näevad, kuidas meil elatakse, kuidas neisse suhtutakse, muutuvad ajapikku immuunseks juttudele Eestis vohavast russofoobiast, vähemuste tagakiusamisest jms.
Piirilepingu sõlmimise fakt ise vaevalt et kohe mingit suurt ja kiiret murrangut kahepoolsetes suhetes kaasa toob. Ometi asetub see ühte ritta positiivsete muutustega, mis kahe riigi suhetes on toimunud, ja loob eeldused suhete edasiseks arendamiseks. Küsimus on ka meis endis: kui tihedaid suhteid me Venemaaga soovime ja kui kiiresti soovime edasi liikuda.
Öeldakse, et tark ei torma, ja Eesti ei ole seda ka teinud. Soov liikuda Venemaaga piirilepingu sõlmimisel edasi on olnud Eesti riigikogu kõigi erakondade ühine poliitiline soov, jagunemiseta koalitsiooniks ja opositsiooniks. Ühtsus välispoliitika sõlmküsimustes on siiani olnud Eesti julgeoleku üks kindlamaid tagatisi.