Siim Kallase ja Andrus Ansipi plaan teha Putinit ja Medvedevit kergitab eesriiet veidi ootamatult probleemilt Eesti poliitikas. Selleks ei ole demokraatia defitsiit, kuigi muljet viimasest ei püüta vältida. Kui Ansip ja Kallas sellist veidi piinlikku vahetuskaupa teevadki, otsustavad hiljemalt märtsis 2015 peaministri nime riigikogu valimised. Tunduvalt tõsisem on see, kuidas Eesti poliitilisest süsteemist on märkamatult saanud dinosauruste kasvulava.
Kallas juhtis Reformierakonda juba 1994. aastal. Edgar Savisaar tähistab varsti veerandsajandit Keskerakonna juhina. IRLis ja sotsiaaldemokraatide seas on võim vahetunud – aga seda pigem nõrkuse märgina.
Muutuste sildi all (mida tähistab orwellik sõna «reform») on Eesti poliitika ladvik end fossiliseerinud. Kui Ansip ütleb, et opositsiooni ridades pole peaministriameti jaoks vajaliku kogemusega inimesi, kirjeldab ta enda loodud poliitilist reaalsust. Sellise sklerootilise loogika alusel saaks tänasest vahetusest Kallas-Ansip Eestile parem olla vaid tulevane tagasivahetus Ansip-Kallas (kus Kallas maanduks näiteks presidenditoolile). Võim parandab poliitikut, ütleb uus Eesti vanasõna.
Need, kes usuvad vastupidist ja eelistavad poliitikute seas värsket verd näha, võiksid inspiratsiooni otsida Taani seriaalist «Võimu kants». Sealses kaheksaparteilises universumis – mis peegeldab Taani reaalsust – pole ükski koalitsioon alatine, ükski tool kindel ja ükski poliitik igavene. Poliitilised ideaalid on samas sellevõrra selgemad ja vahedamad.
Lisaks hoiaks poliitiline vabaturg meid poliittehnoloogiliselt liigagi reaalse võimaluse eest, et NLKPsse mitte kuulunud inimene pääseb Eestis peaministritoolile uuesti alles siis, kui Kallas ja Ansip pensionile lähevad. Muidugi, teoretiseerida võib ka teistpidi: NLKP b-nomenklatuuri kuulumine on meie poliitikutele osutunud esmaklassiliseks ettevalmistuseks: ühtmoodi hästi saadakse hakkama nii panganduses, Eesti poliitikas kui Euroopa Liidu tipus.
Sellest vaatepunktist paistab Kallas ka taeva kingitusena Reformierakonna jaoks: üha lootusetumas seisus partei jaoks ei näi uus hingamine järsku enam võimatuna. Skeptikud võivad muidugi imeks panna asjaolu, et põlvkonnavahetus erakonnas käib vastupäeva. 64-aastane Kallas asendab 57-aastase Ansipi, tõsiseltvõetavat nooremat põlvkonda pole Eestit kümme aastat valitsenud partei suutnud endale kasvatada.
Siin seisame ehk silmitsi Silver Meikari avalikustatud rahastamisskandaali ja «Harta 12» ainsa reaalse poliitilise saavutusega. Presidendi, jääkeldri ja Rahvakogu ühistöös maha saadud erakonnaseaduse muudatused on kosmeetilised ja kuuluvad huumori valdkonda (rakendudeski 1. aprillil). Reformierakonna tagatoa ja selle poliitilise kultuuri pankrot – mida Kallase naasmine tähistab – on seevastu 2012 vaimule seni suurim võit. Kuigi pole võimatu, et ravi osutub haigusest hullemaks, arvestades, et Kallas ise oli nende sogaste vete lätetel, millel ta erakond on viimased kümme aastat seilanud.
Tähelepanuväärne on ka Kallase ideestiku arhailisus. Ta on öelnud, et tema vaateid kirjeldab 1994. aastal avaldatud «Kodanike riigi manifest». See dokument on naiivpostsovetlik ood õhukesele riigile, kuid oma ajastu piires mõistetav. Tema poliitiline programm (eriti mis puudutab tervishoidu, regionaalpoliitikat ja pensioneid) on praegu pehmelt öeldes anakronistlik. Manifestis pole sõnagagi mainitud kodanikuühiskonda – mille nägemine on Eesti poliitika suurim mure. Praegune Kallas on jäänud napisõnaliseks, tehes noogutuse «intellektuaalide» suunas ja jättes EPLi usutluses mulje, et kriitika on midagi, mida võim peaks targemalt ohjama.