PMR. Kuigi sarnase kõlaga tähekombinatsioon on mälus reserveeritud nõukogude soomusmasinaile, on õige tähendus siiski Pridnestrovskaja Moldavskaja Respublika – Dnestri-äärne Moldaavia Vabariik.
Interrinde miiting kui uni
9. veebruar 2014, 20:12
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
BMP, BMD ja isegi mõni T-90 täidavad rituaalseid funktsioone sealsetel rahvakogunemistel, hoides musta tossu ja roomukikolinaga hinges üheaegselt nii mälestusi kui tulevikulootusi. Funktsioneerivad nii gaseeritud vee automaadid kui tõstavad jalga pioneerid. Lipp on sama, mis Moldaavia NSV-l, täpselt sama, sirbi ja vasaraga. Midagi on ka muutunud, heledad viinamarjad MNSV vapil on nüüd tumedad.
Põhjust, miks peaks PMRi tunnustama, pole leidnud ükski riik maamunal, ka mitte Venemaa, kelle militaarse abita oleks Moldova katse 1992. aastal Transnistria oma võimu alla tagasi saada võimalik et ka õnnestunud.
Selle riigi keelteks on vene, moldaavia ja ukraina. Kõlab vaid esimene neist. Täpiga i ühel möödavilksataval plakatil ja arusaamatus keeles lauluke jäävad tõestama, et ka kaks viimast olemas on. Rumeenlane olla elukutse, mitte rahvus, ei häbene president Bismarcki tsiteerida. Härdameelsed kinnitused armastada oma kodumaad ei sega rahvaarvul peatumatult vähenemast.
Oli üsna uljas avantüür sellest unustatud jõekaldast filmi teha. Tunnetan seda ka filmist lugu kirjutades, kuna katsun mitte ületada neidsamu piire, mis filmi autorid: mitte irvitada, isegi mitte muiata, otsida ka kõige grotesksemas inimeste püüdu lihtsalt elus püsida, ja kui veab, siis isegi natuke õnnelik olla.
Kuuldavasti kestsid võtted neli aastat, see oli vajalik inimeste usalduse võitmiseks ja et näha, kuidas mitte miski ei muutu. Küllap oli õige ka otsus mitte teha karikatuurist karikatuuri või paroodiast paroodiat. Olud mängivad groteskseid olukordi ette igal sammul ja autorid näevad kõike, kuid ei kommenteeri.
Miiting, palju lippe ja muidu lehvivat riiet. Tribüüni ees istub vaid üks osaleja, koer ja seegi vaatab nukralt kõrvale. President käib ringi Fashion TV väärilises ülikonnas, mille pintsak on lühikeste varrukatega.
1992. aasta sõjas langenute surnuaed kümnete ristidega asub korrusmajade vahel justkui mänguväljak ja selle foonil käib sõjalis-patriootiline räpp. Valimistulemuste ootel kepslevad püünel laigulistes jopedes ja miniseelikutes beibed KGB-orkestrist. Ikka ja jälle võetakse üles «Õhtud Moskva lähistel», ainult et sedapuhku «Dnestri lähistel». Noormees mustas autos mudib neiut, see kargab püsti, sätib paelad korda ja pioneer valmis! Auvalvesse marss!
Isegi dissident ei jää võimetelt alla säravamatele koomikutele. Kõigil ja kõiges on refrääniks lootus Venemaa heldusele, kuigi ühist piiri nendega ei ole.
Kogu eksootikale vaatamata on selles midagi ängistavalt äratuntavat. Tõepoolest, see on ju meie Interrinde miiting, mis on aeglaselt… Käärinud? Ei! Evolutsioneerunud? Kus sa sellega! No on lihtsalt kestnud samamoodi aastakümneid. Kostüümid, osatäitjad, foobiad ja libreto on endised. Kuidas on seda võimalik muigamata vaadata? Filmi autoritel on see õnneks läinud.
Kõigepealt on nad endile selgelt aru andnud, et välja naerda oleks liiga lihtne. Nad on valinud meetodi näha selle fossiilse ladestuse sees inimesi, kes kasvatavad imelisi viinamarju, reklaamivad pioneeripornot (otseses, mitte ülekantud mõttes) ja üritavad tänaval müüa koli, mida ka muidu eest ei tahaks.
Kõige valusam on stseen naisega, kelle poeg läks hauda seetõttu, et arstidele polnud anda sadat dollarit. Mitte kübetki patriotismiks peetavat viha, hüsteerilist lalinat mingi «lääne» aadressil. Meie ees on inimene, keda ta enese sõnul pole mitte kellelegi vaja, kes meid, eestlasi, kaardilt üleski ei leiaks, aga soovib, et meil läheks kõik paremini kui temal.
Tahaks isegi loota, et kellaosutid Dnestri idapoolsel pervel liikuma hakkaks. Enne finaali jõuabki juhtuda midagi ootamatut. 20 aastat võimul olnud lühikeste varrukatega isake kaotab valimised ja istub kenasti saalis, kui ametivande annab uus mees.
See jätab võimaluse loota, et võib-olla on uskumatute sündmuste teostumine inimloomusele üldiselt omane.
Uus eesti film kinolevis
«PMR»
Stsenaristid, režissöörid ja operaatorid
Meelis Muhu ja Kristina Norman
Produtsent Meelis Muhu
In-Ruum 2014
Alates 7. veebruarist Tallinna kinos Artis