Need olid ilusad hommikud, mis tõid päikese tuhandetesse Eesti kodudesse. Me kõik elasime läbi vägevaid võitlusi, mis andsid võimaluse tunda, et eestlane olla on ikka pagana vinge. Isegi tagasilööke oli kerge taluda, sest hingesopis pesitses teadmine, et küll Kristina järgmine kord jälle suudab. Ta oli võitleja.
Kristina loost on kirjutatud üks Eesti parimaid spordiraamatuid. Neid lehekülgi ahnelt endasse ahmides võis iga rakukesega tunnetada, mida tähendab tippsportlase elu. Kuidas tulevast võitjat juba plikatirtsuna läbi mängu koormustega harjutada, kuidas juba suuremana treeningutele pühendudes kõigest segavast loobuda, kuidas võistlusrajal viimast tõusunukki võttes piimhappest jalgadesse tekkivat meeletut valu taluda ja ületada. Kuidas võidelda ja võita.
Jah, Kristina karjäär oli uhke, kuid lisaks spordirajal peetud võistlustele oli see vürtsitatud ka teiste, tema enda jaoks ilmselt valusamate võitlustega. Mõnikord oli ta ise kurja juur, mõnikord mängis vingerpussi saatus.
1998. aasta esimene päev. Kristina ja tema armastatu Kristjan-Thor Vähi sõidavad lumesaaniga vastu puud. Kristina murrab rangluu ja kohe on selge, et pooleteise kuu pärast algav Nagano olümpia on rikutud. Kristina teeb kõik, et olla siiski olümpial. Ta võitleb saatusega ja 30 km distantsil tulebki rajale. Mis sellest, et oma mõõdupuude järgi matkatempos liikudes – ta on kohal.
Aasta hiljem. Kristina võidab Nove Mestos MK-etapi. Kodune meedia on pöördes ja ruttab võidukale piigale Tallinna lennujaama vastu. Kristina, kes väidetavalt sai eelmisel õhtul hilja magama ning ema Ruti sõnul on pisut «loppis» väljanägemisega, ei taha aga ajakirjanikest ega muudest vastutulijatest midagi kuulda. Koos õe Katriniga põgenetakse lennujaamast nii, et erutusest värisevad ootajad jäävad pika ninaga. Inimesed on pettunud. Hiljem palub Kristina vabandust ja kinnitab, et armastab Eesti inimesi, oma fänne ning võitleb end tagasi nende südamesse.
