Tasulist parkimisala laiendav linnavalitsus üritab jätta muljet, et nende eesmärk ei ole sellega täita linnakassat, vaid tulla appi kodanikele, kes elavad otse senise parkimistsooni piiri taga ja kelle kodutänavad on seetõttu autodest ummistatud.
Raigo Pajula: abi või teenus?
28. mai 2010, 13:46
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Lisanduv raha olevat vaid piisake eelarves, parkimiskord aga vajavat hädasti muutmist.
Tegelikult lisandub iga laienemisega tuhandeid leibkondi, kes maksavad ühe auto eest 600 krooni aastas.
Nõus, see pole just väga suur summa, kuid «abiks» on seda siiski veider nimetada. Kui linn üritab piiri nihutades võidelda piiri taha parkivate autodega, siis ta mitte ei lahenda probleemi, vaid nihutab selle lihtsalt mõne tänava võrra edasi.
Just samasuguse põhjendusega laiendati tasulist ala ka paar aastat tagasi. Kui nii jätkata, laheneb probleem siis, kui parkimine kogu Tallinnas on muudetud tasuliseks.
Aga kui rahateenimine ei ole eesmärk, võiks tasulisel alal elavale kodanikule olla parkimine tasuta, vähemalt hommikusel ja õhtusel ajal. Siis saaks ta lahkuda autoga kodust enne tasulise aja algust ja tulla tagasi pärast selle lõppu.
Omaette probleem on sissekirjutuseta üürnikega, kes peavad kõik oma autodele leidma koha tasulisest alast väljapool – ja ummistavad kellegi teise tänava. Ja siis saab linn jälle appi tulla.