Raul Veede kirjutab, et üks enim loetavaid artikleid eestikeelses Vikipeedias on «Kiirlaen», samuti «Krediidi kulukuse määr». Ent kui isegi riigikogu rahanduskomisjon ei tea, kui palju meil kiirlaenuvõtjaid on, siis pole see üksnes võlglaste, vaid kogu ühiskonna probleem.
Kui aastavahetusel tehti kokkuvõte, millised olid Vikipeedia loetuimad artiklid eri keeltes, torkas üks Eestile ainuomane teema silma nagu pajuoks võsa vahel. Nimelt asus eestikeelsete artiklite esikümnes kolmandal kohal artikkel «Kiirlaen» ja kuuendal kohal «Krediidi kulukuse määr». Üheski teises keeles säherduste teemade vastu nii massiliselt huvi ei tuntud.
Sellest kõnekast faktist võib teha mitut laadi järeldusi. Näiteks: kui tõsiselt maksab võtta poliitikuid, kelle sõnul on Eesti kriisist suurepäraselt välja tulnud? Ettevõtted ilmselt paremini kui üksikisikud. Aga kui kriis kestab edasi mitte üksikute, vaid kümnete tuhandete inimeste jaoks, kui isegi riigikogu rahanduskomisjon ei tea, kas meil on makseraskustes üle või alla 50 000 inimese ning kas kiirlaenuvõtjaid on 130 000 või 180 000, siis pole see mitte üksnes võlglaste, vaid kogu ühiskonna probleem.
Mõne aja eest juhtusin pangas kuulma kahe telleri vestlust, kus nad imestasid kolmanda üle. Kui nad omavahel SMS-laenudest olid rääkinud, ütles too, et see pole üldse teema – tema võtab iga kuu kiirlaenu, väga lihtne ja mõnus. Tüdrukud tegid siis talle puust ja punaselt rehkendades selgeks, kui palju ta sellega raha kaotab. Poiss oli kaunikesti jahmunud.
Suuremal osal Eesti inimestest puudub igasugune majandusharidus. Nimelt käis osa meist koolis riigikorra ajal, mille majandus põhines hoopis teistel alustel. 1990ndatel alles seati uusi reegleid paika. Aastatuhande vahetusest saati on olukord paranenud, paljudes koolides õpetatakse juba lapsi ennast ära majandama ning ka väiksema ettevõtte toimimist mõistma.
Ent üldiselt on meie ettevalmistus siiski kesisevõitu. Sellest jääb väheks, kui me seisame silmitsi laenusüsteemide ja kümneleheküljeliste lepingutega, mille on konstrueerinud meist märksa suuremate ressurssidega krediidiasutused, keda motiveerib kasumisoov, mitte heatahtlikkus. Rahandusministeerium, finantsinspektsioon ja veel mõnigi asutus teevad tänuväärset selgitustööd, kuid nähtavasti sellest ei piisa, et arvukad võlanõustajad tööta jätta. Pole ime, et hädalised otsivad abi kõikjalt, kus oskavad – kiirlaenufirmadest Vikipeediani.
Muidugi võib öelda ka, et on nukker, kui lisateadmisi otsitakse Vikipeediast, mitte ei pöörduta spetsialistide poole. Kumbki mainitud artiklitest – mida kokku loeti mullu ligi 78 000 korda – ei ole praegu silmapaistvalt heal tasemel. Aga niisugune on meie reaalsus: Google’ist ja Vikipeediast tahetakse infot kõige kohta.
See tähendab, et info tuleb panna sinna, kust inimesed seda otsida oskavad. Wikimedia Eesti lükkas niisuguste teemade jaoks tänavu käima spetsiaalse kodanikuhariduse programmi, loodetavasti tulevad asutused ja ettevõtted sellega kaasa ning olukord paraneb vähemalt niigi palju.
Ilmselt tahetakse Vikipeedia laenuteemalistest artiklitest eri asju. Nagu näitab «krediidi kulukuse määra» populaarsus, soovivad paljud lugejad lihtsalt mõista, mis peitub keeruliste terminite taga. Eesti reeglite järgi on krediidi kulukus ju ainus parameeter, mis kõikjal vohavates kiirlaenureklaamides kohustuslik on. Samas otsib osa lugejaist Vikipeediast ka vihjeid, millise firma poole tasub pöörduda. Siin peavad nad pettuma: ehkki mõned kiirlaenufirmad on üritanud entsüklopeedias endale reklaami teha, on see üsna karmi käega välja roogitud.
Vikipeedia ei saa siiski asendada puuduvat või lünklikku haridust, ammugi inimese iseseisvat otsustusvõimet. Kiirlaenudesse on kerge emotsionaalselt suhtuda. Võlanõustajad halavad Õhtulehes, et egas keegi liiga heast elust laenuvõlglaseks hakka; finantsspetsialistid nendivad külmalt, et Eestis langetatakse massiliselt majanduslikult valesid valikuid. Õigus on mõlemal.
Masendavalt paljud inimesed ei saa aru, et kiirlaenu peale võib heal juhul loota see, kelle sissetulekud on ebaühtlased, suurem summa kohe-kohe tulekul ja tungiv vajadus teha keskmises suuruses väljaminek (näiteks osta töötamiseks katkiläinud arvuti asemel uus), aga mitte mingil juhul see, kes oma stabiilselt kehva palgaga ühelgi kuul päriselt välja ei tule. Tema peab suurendama sissetulekut või vähendama kulusid, töötava vaese olukorra teeb laen ainult hullemaks.
Mida siis ühiskond – sealhulgas riik – ette saab võtta? Pikas perspektiivis aitaks, kui meil oleks vähem töötavaid vaeseid: inimesi, kellele makstakse nii närust palka, et sellest ei saa ühegi nipiga inimväärselt ära elada. Turumajandusest ei ole siinkohal mõtet rääkida, kuna turutasakaal surub vee alla need, kel puuduvad uueks tööks tarvilikud oskused ja haridus, oma ettevõtte rajamiseks vajalikud iseloomuomadused või kes elavad kaugel majanduskeskustest, kus töökohti on võimalik valida. Turg ei toimi absoluutsena anarhias, turu toimimiseks peavad olema tagatud reeglid ning lokaalse turu jaoks peavad olema lokaalsed reeglid.
Samuti ei ole mõtet teeselda, justkui kaitseks riigikogus kiirlaenude reguleerimist takistavad poliitikud ühiskonnale tähtsat ettevõtlusvabadust. Vohavad kiirlaenureklaamid ja firmade katsed piiranguist mööda vingerdada näitavad selgelt, et suur osa neist saab oma kasumi nende inimeste arvelt, kes on kas piisavalt meeleheitel või rumalad, et uksest ja aknast kaelamääritavad laenupakkumised ahvatlevad tunduksid.
Kui meil pole põhjust lubada alkoholireklaami lasteajakirjas, mille lugejail pole küllalt kogemusi ja teadmisi, et oma alkoholitarbimise üle ise otsustada, siis nagu näitab praktika, pole ka alust uskuda, et kiirlaenureklaamide adressaadid oskaksid oma laenuvõimet adekvaatselt hinnata. Või et sellest oleks huvitatud laenufirmad, kelle tulu sõltub inimeste halvast otsustusvõimest.
Kiirlaenude vahendamist ja õnnetuste pealt teenimist ei põlga ära isegi riigifirma Eesti Post. Kas kiirlaenuäris kauboikapitalismi soosivaid ja reguleerimiskatseid pidurdavaid poliitikuid motiveerib isiklik ärihuvi või on nad küllalt rumalad, et pidada oma võimumänge tähtsamaks kui ühiskonna huvid, otsustagu igaüks ise.
Ja muidugi on absurdne, et aastaid pärast kiirlaenude kui ärimudeli turuletulekut ei ole ikka veel olnud Eesti ühiskonnal, riigil ja poliitikutel piisavalt tahtmist, et kehtestada selle valdkonna üle mingigi järelevalve. Hiljutine Swedbanki juhtum näitas, et Eestis puudub asutus, kel oleks voli nõuda pangalt välja nende kiirlaenufirmade nimed, kes lasevad võtta laenu kolmandate isikute, sh laste nimel ja pangakontodele. See on olümpiatasemel riiklik rumalus – märksa suurem kui neil, kes ise üht kiirlaenu teisega lapivad.
Autor on MTÜ Wikimedia Eesti juhatuse liige.