Artikkel esitas teatavasti pudru ja kapsad populaarteadusest, saksa idealismist, vene slavofiilidest ja muust. Ekskaitseminister visandas universumi, kus kompromissitut võitlust peavad «mina» ja «mittemina» (loe: Eesti ja Venemaa), ristates tahteid nii, et üks peab kaotama (ja teine võitma). See nullsumma mäng käib rahvuslike emotsioonide maailmas, kus midagi ei või võtta ratsionaalse mõistusega. Tõde on eriti ohtlik asi, kuna võib kergesti osutuda nõrkuseks.
Kõige nõrgem (eesti reaalteadlase puhul mõistetavalt) on selle proto-maniheismi filosoofiline külg. Saksa rahvusluse üks isasid Fichte, kellelt «mina» ja «mittemina» kujundid pärit on, rõhutas ikka ja jälle, et neid pole päriselt olemas. Nad ei eksisteeri moraali, ratsionaalsuse või sotsiaalsuseta (muidu poleks neil mõtet). «Mittemina» on «mina» loodud mõtteline konstruktsioon maailma tõlgendamiseks, ei enamat. Karvupidi kokku saavad nad minna üksnes uinunud mõistuse sogases vees, kus ujub ringi igat mõõtu aferiste ja vajaliku hariduseta asjapulki.
Parafraseerides üht Poola mõtlejat: täit akvaariumit sellest ideesupist enam ei saa – aga meenutamist väärib ta sama regulaarsusega, millega külastab meid «psühholoogilise kaitse» teema. Ta annab meile põhjuse korrata elementaarseid tähelepanekuid.
Esiteks, riigi tervist mõõdab lääs klassikaliselt demokraatia, õigusriigi ja kodanikuvabaduste olukorraga. See kõik on ratsionaalselt sedastatav. «Psühholoogilise kaitse» teoreetikute riik on emotsionaalne nähtus (milleks muidu talle «psühholoogia»), rahvuskehandi pikendus. Selline riik ei ole enam läänelik, vaid idalik. Meie kodukootud filosoofid on selle riigi teadlikult või vähem teadlikult laenanud oma «mitteminalt». Täpsemalt Nikolai Danilevskilt («Euroopa ja Venemaa») jt 19. sajandi vene rahvuslastelt, kes isiku vabadusi väärtustavad vaid läbi rahvuse au, väärikuse ja eneseteostuse prisma.
